Vip.

Me oleme ekstreemlased, kuid NII äkkiliselt pole mul veel kordagi ühtegi otsust tehtud.
Miks inimene ei või ühe korraga ära otsustada? Kas on raske kell 17.00 öelda, et me Tallinna lähme? Õudne, kui inimene saab teada nädal aega varem, et on tulemas hea kontsert, kuhu võiks sisse astuda, kuid tema teeb otsuse alles sama päeva õhtul kell 19.00 ning siis käskides mul juba 19.30 bussiga Viljandisse sõita. Sa oled varsti crazym, kui mina! ;D
Eks ma siis proovisin poole tunniga kõik võimalikud ja võimatud asjad korda seada. Helistades ja rääkides msn'is, ise samalajal riideid otsides või ennast riidesse pannes. Mõelge, kõik saigi korda...või siis asi läks korda minemisest 174% paremini. (:
Ma esimest korda valetasin emale, et ma ei lähe häälega, vaid meid kutsuti autoga. Tegelikult autoga me ka läksime, kuid selle kinni pidamisega läks väheke aega. Eks me mingi pool tundi vehkisime kätega ja tegime imelikke liigutusi, et autod meid märkaks, kuni me järku avastasime enda jaoks peegli. [Hääletajad, kui helkurit ei ole, siis peegel ikka on. See ajab asja poole paremini ära, kuna see lausa tõmbab autosid enda poole.] Peale seda, kui olime peegli kätte võtnud tuli meile igasuguseid autode pakkumisi. Meie, kui hästi valivad sõitjad võtsime nemad, kellele kõige paremat jutt sai ajada, kuid kellega kõige kiiremini kohale sai. 23'ks tuli ikkagi Rock Cafe sees olla! (:
Tegelikult oligi see õhtu nagu suur, kuid ilus VALE.
Igaljuhul olen ma alates eilsest 20 aastane Johanna Tallinn-Viljandist. Mul on tarkurist õde Merit, kelle peika on rockar. Ma õppisin aasta tagasi Tallinnas meedia eriala, kuid see polnud minu jaoks ja tänaseks olen juba kultuuriakadeemia huvijuhtimise tudeng. Minu ema ja isa on lahus: ema elab Viljandis ja isa Tallinnas [suhteliselt rikas ja äge isa tundub mul olema(6)].
Mul on olemas nii autojuhi kui ka mootorratta load. Omal motikat veel olemas ei ole, kuid sõidan oma peigmehe Bike'iga vahetevahel[ehk siis Kurmet, kellel tegelikult on tsikkel mitte bike.:D]
Igaljuhul saime me sellest värvilise-mulli sees elamisest "Meritiga" vägagi suure motivatsiooni ilusaks eluks. Autodest välja astudes tundus elu kuidagi palju ilusam, kuna meil oli raha jalaga segada ning igalepoole sai kuulsa isa tõttu ilusti sisse. (6) ;D
Ega tegelikult me eriti mööda ei pannudki, kuna Rock Cafesse sisenedes saime me teada ka selle, et oleme Hollywoodi täiesti tausta oodatud. See tekitas minu sees aga kohutava möllu ja ma tahtsin sealt selhetkel külmast ja kõledast paigast kuuma ja ilusasse klubisse siseneda. Olimegi siis HND ilusti ära kuulanud ning asusime teele vabaka poole, et minna klubitama, mis meil eelmine nädalavahetus vahele jäi.
Appi, ma polnud iial üheski klubis SELLIST järjekorda näinud, see oli lausa meeletu. Me mõtlesime, et peamegi terve järjekorra lõpuni ootama, kuid kus sa sellega. Kui VIP, siis seda juba täishinnaga. Seega ei olnud meil miski teistmoodi, kui teistel. Andsime asjad ilusti garderoobi onudele ära, saime läbipaistvalt väärtusliku templi käe peale ning astusime klipsadi-klõpsadi ülesse poole. Muusika oli hea ning liba-kuulsused veelgi paremad. Oli seal igasuguseid - Madonna, Jennifer Lopez, Britney, Axl Rose jne jne.
Kui üks pikkade juustega trikoos naine ütles, et lavale tuleb Axl Rose, siis oli meie esimene mõte Jaagup Kreem. NII SEE OLIGI!
Te ei kujuta ette, kui supper seda vaadata oli, Jass jälle laval, täiesti ise ja üksi lauldes, PEAAEGU omas elemendis - jalas punane sotiseelik, pikad tanksaapad ja sokid, seljas ebasündsate kirjadega pluus ja pintsak, peas punane peapael ning juuksed täiesti lahti. See oli nagu Jaagup Rose või Axl Kreem isiklikult! Täielik Paradise City. ;)
Alguses me küll kõhklesime ja põdesime, kuid järksu olime me neljakesi trepist üleval ning täiesti kolmandal korrusel. Me oleksime nagu "Kroonikasse" astunud, sest ümberringi lõbutsesid inimesed, kellest enne ainult lugenud oled, kuid mitte kunagi päris lähedalt näinud.
Katrin tantsib väga hästi, Brides'i Mikk on täis peaga täiesti võimatu, Lukin naeratab avalikes kohtades rohkem, Lenna on vana-kooli-sõbralik-popgirl, Robi on lihtsalt ilus ja teised kõik suurepärased. Lühidalt on see selle õhtu kohta kõik. See lõpes sellega, et Jaana sai töölt vabaks alles pool 6, kuid meie nii kaua oodata ei jaksanud. Nii võtsime me teamlt võtme ja asusime taksoga teele. Seikles, mis ta seikles, kohale jõudis lõpuks ikkagi[hea, et lausa korterisse sisse ei viinud.]
Oleksime me Vip'idena tasuta joogid ka saanud, oleks asi perfektsest veelgi perfektsem olla.
Hollywoodi kolmas korrus kannabki nimetust KROONIKA. Tasuta ajakiri kõigile saatuse kandjatele või nende headele sõpradele. :)

Reedest Kõik, ülejäänust kuulete hiljem! ;)

Reedene päevalugu oli Guns'n'Roses - Paradise City!

Tänane päev on olnud kuidagi imelikult keeruline. Seda mitte selles mõttes, et midagi oleks teistmoodi juhtunud või ma milletski aru ei saanud, kuid minu sees nagu tiirleks kõik. Miski otsiks nagu oma kohta või aega, kuid ma ei tea mis see olla võib.
*Ma ärritun täna kiiresti ja kipun inimestele halvasti ütlema.
*Ma tahaks naerda või naeratada nagu tavaliselt, kuid suunurgad nagu vägisi ei tahaks ülesse poole tõusta
*Ma tahaks karjuda ja särada õnnest, kuid seda ei ole hetkel
Mis minuga jälle toimub?
Kas must kass suutis jälle mulle hinge pugeda või võib asi olla milleski, millest mul aimugi pole?
Ma arvan, et minu tänane päevakangelane on Julia, kes ka ühel hetkel ei tahtnud enam mitte midagi. Ta tahtis vaid üksi olla, kuna tema igatsus kellegi või millegi järgi oli niivõrd suur. Teadmata isegi, mis või kes see olla võiks!

Loodetavasti saan ma homseks või vähemalt nädala lõpuks teada, milles minu "ei-tea-noh" tuju küll seisneb. Pühapäevaks tahaks ma siiski jälle õnnelik olla ja särada, kasvõi sel hetkel, kus suure lillekoormaga lavale tõttan! ;)

NB! Meeri, tegelikult ma armastan sind rohkem, kui ennast! Ära seda iial unusta! (LLL)
Päevalood on Hele Kõre "Arm on Hukatus" ja Blacky "Segased lood" (:

Tere juturaamat ehk Irise tühiste murede kuulaja! :)

Alguseks pean ma sulle ja teile kõigile ütlema, et mitte miski pole siiani veel kindel.
Kuidas on võimalik, et need mehed koguaeg ühesugused on? Miks me üldse lootsime sealt saada kindlat ja tabavat vastust, kui me teadsime milliste vastusega nad tavalised piirduvad - kui nad juhuslikult üldse midagi ütlevad. Igaljuhul hakkame me nüüd marssuuti paika panema ja igale poisile eraldi kirja saatma, et nad suudaksid uskuda või mõelda, et tõesti kutsuti JUST neid Soome reisile. Nad on küll armsad, aga vahel kohe NII-NII võimatud. (:

*Kas oli nagu esimene kord?
Või juba nagu neljas kord?(haigutades)*
Need sõnad lähevad hästi meie neljandat korda vaadatava Romeo ja Julia kohta. Tõesti, selles korras ei olnud mitte mingit vürsti. Oli küll laval 4 meile veel täiesti tundmatut näiteljat, kuid nad mitte keegi ei suutnud niimoodi üllatada, et oleks tõesti naerma hakanud või mis oleks meeldegi jäänud. Ainuke asi, mis seekordsest etendusest meelde jäi oli see, kuidas Taavi ehk Ben ütles keset etendust "Midapas? Midapas?" See tekitas sooja tunde ja meie neli fänni esireas saime päris kaua ja kõvasti naerda, isegi Elmar kõrgelt ja kaugelt muigas selle peale. Arvatavasti on see onu Jassi koolitus ja õpetus, mis kõlab nüüd ka Eesti etendustest vaadatavuselt esimsel kohal olevas näidendis. Näed, kui võimas võib Revopas ikka olla! (A)

Nagu ma siis eelnevalt olin juba öelnud ei kavatsenud me lõpetada sellega, et kell 23.00 Piiksu juurde magama lähme. Pidu ja veelkord pidu oli meile vaja. Hollywoodis olime me listis ja päris pikalt mõtlesime kas sinna minna. Viimane otsus mille me enne Kolumpsi sisse astumist vastu võtsime oli see, et peale Tannut lähme Hollykasse tantsima.
Jube, see oli lausa kohutav milline igatsus mul termika järgi tuli, kui Tannu ajal rahva seas rockisin. Vahepeal oli tunne, et hakkan nutma ning vahepeal olin täiesti ilma põhjuseta Taneli peale vihane. Eks see tuli sellest, et tahtsin tema asemel Jaagupit mikri taga näha, kuid ei saanud. :/
Nii, kui Tanel ja päiksepoisid vaadatud/kuulatud mõtlesime teha algsete plaanide järgi ning klubisse minna. Saime isegi teada, kus see täpselt asub, kuid astudes Kolumpsi väiksemasse saali oli kõik nagu peast pühitud. Viskasime siis kotid toolidele ja asusime rahvaga möllama. Üks ägedam möllaja, kui teine - Siimupas, Marko, Jumal, Margus, Jan, Blondi, Meie ja siis igasugu mõtetut pudi-padi veel. Tõesti, kui mulle need inimesed võib-olla muidu niimoodi tavalises kontekstis ei meeldigi, siis eile meeldisid nad mulle kõik. Nendega sai nii palju nalja ning mul pole päris kaua niivõrd lõbus olnud. Me olime isegi nii lõbusad, et meiega ühinesid teisedki toredikud. Mina sain nimelt tuttavaks ühe väga sümpaatse mehega, kelle nimeks oli Priit(pikk, ilusa kehaehitusega, ülesse hoidva tukaga tehnikamees;D). Kahjuks me mingeid kontakte ei vahetanud, nii et meie taaskohtumine jääb ainult saatuse teha.
Peale Kolumbust me siirdusime terve kambaga RockStarsi nagu alati, kui Siim või Marko meiega ühes seltskonnas on. Muidugi on mul selle üle ainult hea meel, kuna see on vägagi vinge koht, tõsiselt ka.
Seal ma sain aga Jani käest teada midagi sellist, mis mind siiamaani kohutab. Ainuke lohutus on mul see, et äkki ta valetas nagu ta seda tavaliseltki harrastab teha. Igaljuhul oli see jutt väga kole ja mitte üldsegi tõsi. Teiseks, inimsed, kust te sellist lollust ometigi võtate? :S

Nii, RockStarsis istumisest sai meil küllalt ja mõtlesime, et nüüd võiks kusagile magama minna. Kuna Piiksu oli Simka juures öösel, siis polnud meil teoreetiliselt peale "pagnama poiss küll" mitte ühtegi teist võimalust. Muidugi pakkus ka Siim mitmeid kohta, et lähme Kivimäele, aga alati sinna minnes ei saa me korralikult magada(nagu ma siis teises kohas oleks saanud) ning kuna Esmaspäevaks oli natuke palju õppida(milleks ma muidugi vaatasin ainult viku üle) siis otsustasime "paganama poiss küll" Sõprusepuiesteel asuva 6'nda korruse korteri kasuks. Nõndaks olime me siis taksod üksteise vahel ära jaganud ja sõit sinna võis alata. Juba sõit ise kujunes päris seiklusrikkaks kuulates tema möla ja vaadates taksojuhi näoilmet. :)
Olime siis ilusti "paganama poisi küll" elutuppa ennast ilusti sisse seadnud, kui ma avastastasin, et mul on olemasoleva tekiga külm ning ma tahaks midagi soojemat. Nii ma siis otsustasin minna tema tuppa, et temalt küsida midagi natukene soojendavamat. Viimased laused, mis ma Meerile enne elutoast lahkusmist ütlesin olid: "Looda, et ma elusalt tagasi jõuan!"
Jah, ellu ma jäin, kuid tagasi kahjuks ei jõudnud. Rääkides "paganama poisile küll" oma murest oli ta ainuke vastus, et tema tekk on piisavalt soe. Viis Merkale teki ära ning olingi taaskord ma tema öine pantvang. [Kõik pantvangi võtmised võiksid olla sama meeldivad! ;D]
Tegelikult käivitus see kõik juba ennem õhtu jooksul, kuna ega ta siiski ei suutnud minust näppe ega keelt eriliselt kaugele hoida. Omal oli mingi eriliselt "ahvatlev" (Siimu keeli "vöäkk keiss") tüdruk keele otsas, kuid siiski lantis ka siit ja sealt kust vähegi võimalik. Alguses see ei istunud mulle, kuid lõpuks muutus juba naljakaks. Lamades aga "paganama poiss küll" voodis ei olnud see enam ei naljakas, imelik, lõbus ega ka kurb. Mul käisid lihtsalt külmavärinad üle keha ning ma ainult värisesin. See oli tõesti Nagu Esimene Kord! (:
Igaljuhul ei meeldi ma jälle endale päris tükk aega, kuna mulle meeldib oma elu perse keerata. Loodetavasti ei saa sellest keegi peale Meeri rohkem teada, sest ei tahaks häbi pärast maa alla vajuda. Kusjuures lahkudes täna hommikul tema juurest, siis andis ta mulle väga sooja kallistuse ning minu enda soovil ei puudunud sealt lõpust ka väike kiss. "Sõbrad nii ei tee...aga parimad sõbrad võivad küll." ;D Millal ükskord ma sellest inimesest üle saan, tahaks teada ma???

Hääletades ei juhtunud täna mitte midagi põnevat. Kaklesime või vaidlesime või pildusime tarkusi või mida iganes me ka Meeriga ei teinud, igaljuhul oli see piisavalt terav. Ikka tüüpilised teemad, mis muud. Mõlemad on kanged nagu purikad ja mitte kunagi järgi ei anna, kuigi me mõlemad teame, et just meil võib asi vale olla. Kurat küll, olen ma ikka vahel loll! Omal on nii väärtuslik sõber käes, kuid ikka aina noriks ja keeraks sitta. Jobu oled Iris, Jobu oled!
Väärtuslik mõte: "Inimeste üle kohut mõistes ei jää aega neid armastada!"

*Aaa, meid kutsuti kalale, kuid me ei haaranud sellest kinni. Tundus küll põnev ja kui täna poleks pühapäev olnud, siis oleksin isegi pakkumise võib-olla vastu võtnud.
Kui me oma hääletamise jooksul oleks kõikide sõitjate erinevad ettepanekud vastu võtnud, siis oleks meie elu kirjum, kui sügisene vahtrapuu (Meeri lisas selle peale ainult: "või siis surnud..." ;D kah hea märkus! ).

Okei, tänaseks peaks vist kõik olema. Ma ikka mõtlesin siin vaikselt oma piimasupi ehk elu üle järele, sest üks möks ja okse ta mul praegu on. Mitte midagi kindlat ei ole, ma elan ainult lootustes. Irisel oli sünnitusmajas voodi külge riputatud silt: "Mitte Õnnetu, kuid Õnneta küll"

Päevalaul on Jaagup Kreemi ja Kristjan Kasearu "Sõbrad nii ei tee" (minule endale)

Nii, nüüd on siis juba teist päeva ilma tegevuseta niisama logeletud. Ma arvasin, et mulle ei sobi selline elulaad, kuid need kaks päeva olid päris huvitavad - voodi, tee, magamine, tee, raamat, tee, rohud, arvuti, tee, telekas ja taaskord magamine. Päris huvitav päevaplaan, kas pole.
Aga sellise eluga ei tohi üldse mitte ära harjuda ning selle vältmiseks lähen ma homme Tallinnasse. Mitte, et see mul juba umbes 3 nädalat ette polnud planeeritud või ma sinna isegi siis oleks läinud, kui 40 kraadi palavik oleks, kuid seekord võib seda selle süüks veeretada, et kodus istumisega ei tohi ära harjuda, ennast tuleb liigutada.
Ma kohe ei taha teada, mis homsest õhtust saab. Õigemini pean ma vaatama juba hommikul, mis minu ekstra-imelik-sisetunne ütleb.
Nüüd tuleb vist see koht, kus ma peaks ütlema: "Armas jumal, tee kõik nii, et läheks nagu me soovime!"
Arvatavasti sisenen ma sinna lasteparadiisi kohutavate kõhuvaludega, sms'i saadan värisevate kätega ja talle otsa vaatan näoga, mis näeks teda nagu esimest korda - MA LIHTSALT KARDAN! Ma annaksin kõik, et kõik see oleks juba seal maal, kus ma vastuse kätte saan ning vastuse, mis ei ole pooltki negatiivne. Onud, te ju tavaliselt suudate meid üllatada, rõõmustada, särama panna, kisa välja kiskuda - tehke seda ka seekord, palun! (A)
Tegelikult ei tahaks ma leppida sellega, et kell 23.00 kõik läbi saab. Ma sooviksin minna kusagile, kus ennast liigutada saaks. Kui sellel ajal oleks lahti mõni aeroobika- või jõusaal, siis astuksinn sealt läbi, kuid kuna pole, siis tuleb varuvarjandiga leppida - KLUBIGA.
Täna tuli minu imelisel teisel poolel mõte tantsima minna, kuna me pole seda nii ammu teinud. Jah, meenutades augustikuist Saaremaa Divat, kus oli ülimalt lõbus, siis tahan ma taaskord klubitama minna. Me küll pole päris kindlad kas parlament, amigo, hollywood või mõni neljas koht, kuid kindlasti võite meid homme õhtul mõnes klubis tantsimas näha[Kui kobedam oled, siis võid isegi tantsima võtta. ;D].
Nojah, väiksed eelistused meil siiski on. Kuna meile meeldib selline vanaja disco, siis oleks kõige soodsam peopaik Hollywood. Seal esineb Code One ja Koit Toome ning riietusstiil on 90ndate discostar. Ja ei saa ikka mainimata jätta, et see on mu praeguse lemmikmehe eelistatuim paik Tallinnas - kõlab ahvatlevalt! (H)

Ma arvan, et rohkem teistmoodi täna midagi ei juhtu. Ikka üks väike raamat, tee, televiisor, tee, arvuti, tee ja magamine, et jõuda kiiremini homsesse päeva. Võib-olla peale nädalavahetust võin ma kõigest juba pikemalt ja suurema lustiga rääkida, kuid see kõik jääb juba NENDE teha.
Suurepärast õhtut ja ööd kõigile ja mingu kõigi nädalavahetus sama hästi kui meie oma läheb. Peab minema! (:

Igatsen praegu kõige enam seda viielist gängi, kes suudavad kõik mu adrenaliinimullid käima lüüa, näo särama panna ja tekitada minus "mitte millegi" tunde.
Kas ainult minul või ka teistel on tunne, et see aeg ei lähe üldse siis kiiresti, kui seda kõige rohkem vaja on!? Miks ei võiks 6.oktoober tiibu kasutada või lennukiga sõita selle asemel, et ta tuleb teisest maailma otsast 50km'ise kotiga ning täiesti omal jalgadel. Tal on 2 nädalat aega tulla ning ta selleks ajaks Parlmenti ei jõua on selle mehega lips läbi. Ma tahan lihtsalt NII meeletult tõmmelda! (A)

[Võib-olla on minu mõttemaailm tingitud minu haigusest. Ega sealt ülevalt korruselt ei saagi paremat oodata, kui ainult piparmündi, mee ja antibiootikumide maitselisi sonimisi.]