Tere juturaamat ehk Irise tühiste murede kuulaja! :)

Alguseks pean ma sulle ja teile kõigile ütlema, et mitte miski pole siiani veel kindel.
Kuidas on võimalik, et need mehed koguaeg ühesugused on? Miks me üldse lootsime sealt saada kindlat ja tabavat vastust, kui me teadsime milliste vastusega nad tavalised piirduvad - kui nad juhuslikult üldse midagi ütlevad. Igaljuhul hakkame me nüüd marssuuti paika panema ja igale poisile eraldi kirja saatma, et nad suudaksid uskuda või mõelda, et tõesti kutsuti JUST neid Soome reisile. Nad on küll armsad, aga vahel kohe NII-NII võimatud. (:

*Kas oli nagu esimene kord?
Või juba nagu neljas kord?(haigutades)*
Need sõnad lähevad hästi meie neljandat korda vaadatava Romeo ja Julia kohta. Tõesti, selles korras ei olnud mitte mingit vürsti. Oli küll laval 4 meile veel täiesti tundmatut näiteljat, kuid nad mitte keegi ei suutnud niimoodi üllatada, et oleks tõesti naerma hakanud või mis oleks meeldegi jäänud. Ainuke asi, mis seekordsest etendusest meelde jäi oli see, kuidas Taavi ehk Ben ütles keset etendust "Midapas? Midapas?" See tekitas sooja tunde ja meie neli fänni esireas saime päris kaua ja kõvasti naerda, isegi Elmar kõrgelt ja kaugelt muigas selle peale. Arvatavasti on see onu Jassi koolitus ja õpetus, mis kõlab nüüd ka Eesti etendustest vaadatavuselt esimsel kohal olevas näidendis. Näed, kui võimas võib Revopas ikka olla! (A)

Nagu ma siis eelnevalt olin juba öelnud ei kavatsenud me lõpetada sellega, et kell 23.00 Piiksu juurde magama lähme. Pidu ja veelkord pidu oli meile vaja. Hollywoodis olime me listis ja päris pikalt mõtlesime kas sinna minna. Viimane otsus mille me enne Kolumpsi sisse astumist vastu võtsime oli see, et peale Tannut lähme Hollykasse tantsima.
Jube, see oli lausa kohutav milline igatsus mul termika järgi tuli, kui Tannu ajal rahva seas rockisin. Vahepeal oli tunne, et hakkan nutma ning vahepeal olin täiesti ilma põhjuseta Taneli peale vihane. Eks see tuli sellest, et tahtsin tema asemel Jaagupit mikri taga näha, kuid ei saanud. :/
Nii, kui Tanel ja päiksepoisid vaadatud/kuulatud mõtlesime teha algsete plaanide järgi ning klubisse minna. Saime isegi teada, kus see täpselt asub, kuid astudes Kolumpsi väiksemasse saali oli kõik nagu peast pühitud. Viskasime siis kotid toolidele ja asusime rahvaga möllama. Üks ägedam möllaja, kui teine - Siimupas, Marko, Jumal, Margus, Jan, Blondi, Meie ja siis igasugu mõtetut pudi-padi veel. Tõesti, kui mulle need inimesed võib-olla muidu niimoodi tavalises kontekstis ei meeldigi, siis eile meeldisid nad mulle kõik. Nendega sai nii palju nalja ning mul pole päris kaua niivõrd lõbus olnud. Me olime isegi nii lõbusad, et meiega ühinesid teisedki toredikud. Mina sain nimelt tuttavaks ühe väga sümpaatse mehega, kelle nimeks oli Priit(pikk, ilusa kehaehitusega, ülesse hoidva tukaga tehnikamees;D). Kahjuks me mingeid kontakte ei vahetanud, nii et meie taaskohtumine jääb ainult saatuse teha.
Peale Kolumbust me siirdusime terve kambaga RockStarsi nagu alati, kui Siim või Marko meiega ühes seltskonnas on. Muidugi on mul selle üle ainult hea meel, kuna see on vägagi vinge koht, tõsiselt ka.
Seal ma sain aga Jani käest teada midagi sellist, mis mind siiamaani kohutab. Ainuke lohutus on mul see, et äkki ta valetas nagu ta seda tavaliseltki harrastab teha. Igaljuhul oli see jutt väga kole ja mitte üldsegi tõsi. Teiseks, inimsed, kust te sellist lollust ometigi võtate? :S

Nii, RockStarsis istumisest sai meil küllalt ja mõtlesime, et nüüd võiks kusagile magama minna. Kuna Piiksu oli Simka juures öösel, siis polnud meil teoreetiliselt peale "pagnama poiss küll" mitte ühtegi teist võimalust. Muidugi pakkus ka Siim mitmeid kohta, et lähme Kivimäele, aga alati sinna minnes ei saa me korralikult magada(nagu ma siis teises kohas oleks saanud) ning kuna Esmaspäevaks oli natuke palju õppida(milleks ma muidugi vaatasin ainult viku üle) siis otsustasime "paganama poiss küll" Sõprusepuiesteel asuva 6'nda korruse korteri kasuks. Nõndaks olime me siis taksod üksteise vahel ära jaganud ja sõit sinna võis alata. Juba sõit ise kujunes päris seiklusrikkaks kuulates tema möla ja vaadates taksojuhi näoilmet. :)
Olime siis ilusti "paganama poisi küll" elutuppa ennast ilusti sisse seadnud, kui ma avastastasin, et mul on olemasoleva tekiga külm ning ma tahaks midagi soojemat. Nii ma siis otsustasin minna tema tuppa, et temalt küsida midagi natukene soojendavamat. Viimased laused, mis ma Meerile enne elutoast lahkusmist ütlesin olid: "Looda, et ma elusalt tagasi jõuan!"
Jah, ellu ma jäin, kuid tagasi kahjuks ei jõudnud. Rääkides "paganama poisile küll" oma murest oli ta ainuke vastus, et tema tekk on piisavalt soe. Viis Merkale teki ära ning olingi taaskord ma tema öine pantvang. [Kõik pantvangi võtmised võiksid olla sama meeldivad! ;D]
Tegelikult käivitus see kõik juba ennem õhtu jooksul, kuna ega ta siiski ei suutnud minust näppe ega keelt eriliselt kaugele hoida. Omal oli mingi eriliselt "ahvatlev" (Siimu keeli "vöäkk keiss") tüdruk keele otsas, kuid siiski lantis ka siit ja sealt kust vähegi võimalik. Alguses see ei istunud mulle, kuid lõpuks muutus juba naljakaks. Lamades aga "paganama poiss küll" voodis ei olnud see enam ei naljakas, imelik, lõbus ega ka kurb. Mul käisid lihtsalt külmavärinad üle keha ning ma ainult värisesin. See oli tõesti Nagu Esimene Kord! (:
Igaljuhul ei meeldi ma jälle endale päris tükk aega, kuna mulle meeldib oma elu perse keerata. Loodetavasti ei saa sellest keegi peale Meeri rohkem teada, sest ei tahaks häbi pärast maa alla vajuda. Kusjuures lahkudes täna hommikul tema juurest, siis andis ta mulle väga sooja kallistuse ning minu enda soovil ei puudunud sealt lõpust ka väike kiss. "Sõbrad nii ei tee...aga parimad sõbrad võivad küll." ;D Millal ükskord ma sellest inimesest üle saan, tahaks teada ma???

Hääletades ei juhtunud täna mitte midagi põnevat. Kaklesime või vaidlesime või pildusime tarkusi või mida iganes me ka Meeriga ei teinud, igaljuhul oli see piisavalt terav. Ikka tüüpilised teemad, mis muud. Mõlemad on kanged nagu purikad ja mitte kunagi järgi ei anna, kuigi me mõlemad teame, et just meil võib asi vale olla. Kurat küll, olen ma ikka vahel loll! Omal on nii väärtuslik sõber käes, kuid ikka aina noriks ja keeraks sitta. Jobu oled Iris, Jobu oled!
Väärtuslik mõte: "Inimeste üle kohut mõistes ei jää aega neid armastada!"

*Aaa, meid kutsuti kalale, kuid me ei haaranud sellest kinni. Tundus küll põnev ja kui täna poleks pühapäev olnud, siis oleksin isegi pakkumise võib-olla vastu võtnud.
Kui me oma hääletamise jooksul oleks kõikide sõitjate erinevad ettepanekud vastu võtnud, siis oleks meie elu kirjum, kui sügisene vahtrapuu (Meeri lisas selle peale ainult: "või siis surnud..." ;D kah hea märkus! ).

Okei, tänaseks peaks vist kõik olema. Ma ikka mõtlesin siin vaikselt oma piimasupi ehk elu üle järele, sest üks möks ja okse ta mul praegu on. Mitte midagi kindlat ei ole, ma elan ainult lootustes. Irisel oli sünnitusmajas voodi külge riputatud silt: "Mitte Õnnetu, kuid Õnneta küll"

Päevalaul on Jaagup Kreemi ja Kristjan Kasearu "Sõbrad nii ei tee" (minule endale)