ELU ON LILL...

...kuid ka lilled vahel haisevad.



Mul on juba lihtsalt nii piinlik, et piinlikust enam ei tunnegi.
See on minu paik, minu koht ja tegelikult kirjutan siia siis, kui tundub selleks õige aeg ja õige koht. Mina olen selles kohas kõige olulisem, nii et kelle eest mul ikka pead teki alla peita. :)

Mis te arvate, miks ma üle nii pika aja just täna otsutasin kirjutama tulla?
Mis te arvate, kas Irisel läheb hästi, hästi või veel paremini? Hea küll, veel paremini on ka üks vastuse varjant. ;D
Ei tohiks vist ära sõnuda,(kolm suurt ilaklimpi üle vasaku õla ja jälle läheb elu edasi) aga olen praegu kõigega kuidagi väga rahul. Nojah, on muidugi selliseid pisikesi vigu, aga neid peabki selleks olema, et ma tervet suurt headust enda ümber tajuda suudaksid. See suur headus on mu ümber, mu sees, mu peal, mu all - seda on näha igas minu tükis ja tegemises. Ma ei tea, imelik on seda öelda, aga olen tõeliselt ÕNNELIK!

Esiteks ei saa ma mainimata jätta minu uut kodu-koolilinna - Tartut. Esimene päev oli väga raske, teine oli raske, kolmas keeruline, neljandal ei tundunud enam midagi, viiendal oli vaikselt naljakas ja ülejäänud aja on sittakanti kodune. Teise nädala ei tundnud ma eriti midagi, kuna selleks ei jäänud erilist aega. Ikka ajas üks töö paaniliselt teist taga. Pidin vaatama, kuidas mu toakaaslane mõnusalt ainult ühte kuni kolme tundi koolis kannatas, kui mina vaevlesin kella nelja, viieni koolimajas. Isegi koolielu on ebaõiglane! Kuid juba kolmanda nädala kohta võin hea nädal öelda. Nii harjunud ja kodustunud pole ma vist veel kunagi olnud. Olen rahul nii kooli, kodu kui ka linna valikuga.
Teiseks on olemas inimkonna seas see üks inimene, kes paistab teiste seas palju värvilisemana välja. Kui mu sõbrad on hallimassi sees vikerkaare värvi kirjud, et neid eristada suudaksin ja teaksin värvi järgi, kui oluline keegi on, siis tema on kohe märgatavalt säravam teiste seas. Ta särab, kui teda kaugelt vaadata ning lähemal vaatlusel saab näha, kui soojad ja ilusad värvid tema kesta ilustavad. Ta on pealt nii soojade värvidega kaetud ning seest nii mõnusalt soe ja pehme. Talle oleks nagu sündmisest saati kõike kulbiga täpse koguse antud. Mitte midagi pole puudu, mitte midagi pole üle(kui siis vahel headust). Tema kõrval on see õige paik, millist mitte kusagil mujal ei leidu. See koht on olemas, aga mitte kõigile. Praegu olen mina avastanud selle muinasjutumaa ja loodan, et sealt lahkumine ei tule veel nii pea. Hoian kinni, kui vaja. Ehitan sisse omale TEMA magneti, mis ei lase tal ära kaduda ega kindlalt raadiuselt minu kõrvalt lahkuda. Arvasin koguaeg, et minu punast leierkasti minu sees ei pane keegi kunagi õigesti mängima, aga tema on seda suutnud. Ma ei tea, kuidas ta selle nupu leidis, sest minulgi oli selle leidmisega raskusi, kuid tänaseks on see nupp talle teada ning uskuge või mitte, see on tal koguaeg sisse lülitatud. (:
Loodetavasti liiguvad nüüdsest tegemised väheke kiiremini, et hakata varsti kahe ja poole kodu asemel kolme kodu elu elama. Kõigematest Kõigem!




Kui enne oli minu lemmik värv kahtlemata punane, siis peale tänast peaksin hakkama heaga uut värvi otsima. Igaljuhul sellest värvist on mul rohkem, kui kõrini. Lihtsalt sellepärast, et isegi kõige sinisemad riided, kõige roosam nahk ja kõige kaugemad jalanõud olid mul täna täiesti selle värvi valduses. Aga ega me siis ilmaasjata just RedCross'i valinud. Oleksime tahtnud valget, oleks pidanud astuma bändi Whitesnake, oleksime musta eelistanud peaksime kuulama iga päev suures koguses Blackmetalit(teeb ikka piisavalt mustaks küll - vähemalt seest). Eks seesuguseid värvieelistustega kohti, tegevusi ja hobisid ole teisigi, mis annavad sulle kohe nimega kaasa värvi, millega sul terved päevad tegemist tuleb teha. Kaasarvatud muidugi Rist, mis tähendab Risti ja Viletsust ehk suurt oigamist, mängimist ja valetamist. :D
Mis ausast organisatsioonist me räägime, kui vähemalt aastas kümmekond korda me lihtsalt valetame.
*Olen ma jah Pille-Riin, tegelen ma jah juba 15 aastat malega, kuigi ise olen vaevalt malelaudagi näinud.
*Olen ma jah klubist "SahMat", kui ma ei tea, mis see males tähendabki.
*Olen tõesti Narvast, kuigi vene keele oskus on täiesti miinustes.
Tänu sellistele üritustele ma armastangi valetada, tänu sellistele üritustele mulle meeldibki kõigega liialdada ja kõiges tarka mängida. Tõeliselt head, abivalmid ja südamlikud inimesed on ühte kohta kokku kogunenud(enesehinnang tõuseb, tõuseb, tõuseb, põrkaski vastu lage, kukkuski tagasi maha ja voolaski maast läbi)

Tegelikult peaksin ma praeguseks kella ajaks Tartus olema, magama hakkama minema, et homseks kooliks valmistuda, kuid mis te arvate, mis mina teen?
Muidugi istun siin arvutis, täiesti oma Viljandi kodus, pole veel mõtetki magama minekust tulnud ja olen otsustanud peale tänase ka homse endale vabaks võtta. Vahel võin MINA KA seda lubada, teised niikuinii teevad seda päevast-päeva koguaeg.
Aga ma luban, et ei lase ennast käest ära. See on ainult see üks kord homme täiesti põhjuseta. Luban, et enam seda ei juhtu, nüüdsest olen jälle korralik tartu tütarlaps, kes kasutab ära, et talle võimaldadatakse ikka veel õppida ja targaks saada. (:
Seda peaksid tegelikult kõik noored tegema, sest see on nii kuradima tähtis ikka. Ilma selleta pole mitte ükski maailm värviline ega avatud ustega. Olen rahul!


Olen vist praegu kõigega rahul. Maailm on täis värve.

Varsti lähen sätin ennast magama, homme ärkan, millal tahan ja siis sätin ennast Tartu poole. Selle nädala reede veedan koos Bad Orange poistega Tartu Big Ben'is. Kui mitte nendega, siis Siretiga neid vaadates küll. Nagu kohutavalt ootan, nagu kohutavalt kardan või nagu üldse ei ootaks ka. Saa siis aru, mida see paganama Iris on roostetanud seest tühja poldikese sees jälle mõtleb. Sa mõistad? Aga sina? Sina ikka tead?
Vahetpole, vähemalt tema ja mina teame! (:

Armastan teid kõiki palavalt ja saadan mõned suured musid ja kallistused teile kõigile teele. Mõtle, kui ammu pole ma sind näinud või sind. Sind seal pole ei tea, mis iidamast-aadamast kohanud ja sinuga pole rääkinudki. Issand, kuhu see aeg niimoodi kaob, sööb teist keegi seda? Loodetavasti on ka hea ja jääb sulle vähemalt hetkekski kurku kinni, et kõik asjad tehtud saaksin.
Õiged inimesed ei kao isegi siis, kui neid näha pole. Õiged inimesed teavad, et südames vaatan ja tunnen neid ma iga kuradima päev! (LLL)

Ülimalt head lood teie kõigi pihta:

Enya - Orinoco Flow
Bad Orange - Tuli ja Jää


Killuke kulda
Terake teemante
Natuke nalja
Parajalt poseerimist
Veidike vürtse kõige peale
-about me-

Mopstigi!

Mis mõttes nagu?


Peaksin praegu kahe käega pead kinni hoidma ning mõtlema, kui kaua ma selle koha olen unarusse jätnud!? Kas tõesti pole juhtunud mitte midagi märkmisväärset? Kas tõesti polnud tahtmist sellest rääkida?

Juhtunud on rohkem, kui vaja oleks. Rääkida oleks samuti paljustki, kuid see maailm on kuradi kiire. Tuleb leppida sellega, kui keegi kogematta lähedale sattub ning kellele saad kiirelt kõik oma tähtsad jutud ära rääkida. Nii see elu läheb, kui oled lõpetamas kooli, vaevled viimases klassis ning pea on rohkem palke, kui pulki täis. Tänaseks sai minu jaoks see 12 aastat vaeva TÄIESTI,TÄIESTI läbi. Nüüd tuleb üle elada vaid need kontsadel kõndimised, paari tunnine igav direktori kõne ja muidugi kõige raskem - üks ütlemata pidune öö. Selle nimel aga, et see kõik on minu elus täiesti-täiesti viimane võib teha kõike. Mitte miski pole sellel päeval raske, kõik tundub kuradi kerge ja kurb. Mõelge, täiesti läbi! Jah, ülikool või vähemalt kõrgkool on veel, kuid see on hoopis teise maiguline. Seal on vaeva nägemine märksa väiksem ning vabaduse maiku saab suhu võtta, mitte keele otsaga maitsta.
Mis saab minu suvest? Kuhu on jäänud minu töö? Kuhu jääb meie septembrine sõit?
Vahel, või suhteliselt tihti vihkan ma seda inimest, kes kõik lihtsalt oma käe järgi ümber seadis. Kurat, kui sa midagi teha ei oska, siis ära üldse tee. Ta on minu jaoks nagu minu tuba. Kui seda keegi teine koristab, siis ei leia ma sealt iial midagi ülesse. Vanasti olin ma emme peale pahane, kui ta mu toas kõik ümber tõstis, nüüd olen ma vihane SINU peale, et sa meie elus kõik plaanid valedesse sahtlitesse toppinud oled. Viska ennast minema, korista enda sisu, muuda oma elu ja jäta heaga minu oma rahule. Kolm aastat ei võrdu sul kahe kuuga, jäta see meelde!

Oh, üks asi sai kaelast ära räägitud, mis juba päris pikka aega hingel oli. Sain oma südant jälle mitmetele võõrastele silmadele näidata. Kõige parem elus ongi rääkida neutraalsete inimestega, kes tegelikult midagi täpselt ei tea. Vaid nemad kuulavad su ära ja oskavad öelda, mis kõige õigem - neil lihtsalt puudub arvamus, mis kas toob sulle head või halba.

Õnneks oli meil koos veedetud nädalavahetus ja loodetavasti tuleb teinegi kiirelt otsa. Kahju muidugi, et kõige suurem suhtlemine tuleb välja vaid ebakaines seisundis, aga eks oleme selle ise nii kriitiliseks ajanud. Peaasi, et see kõik kiirelt läbi saab. Miks armastus mõnda inimest külmaks jätab ning teisest hoopis teise inimese vormib? Armastus on ilus asi, aga see võiks kõigile ilus olla. Kurb, kui ühele on see ilus aeg, kuid samas teisele lähedasele inimesele üks valusamaid perioode elus.
Ainult need ratastega riistad ja kullast südametega raudmehed suudavad elu nii värviliseks värvida, kui see tavaliselt nendega koos olles on. Kõik tunudb nii ilus ja mitte ainult siis, kui promillid lausa kõrvadest välja astuvad. Nad on isegi hommikul valusa peaga kallid ning närvidele rahustavad. Tavaliselt olen just mina see õeluskott, paha inimene, pidev õiendaja, ebaõigluse jumalanna, kadeduse kuninganna,viha sõber ja draama tekitaja. Miks mina suudan alati kõige halvem ja paham olla? Miks seda kunagi keegi teine ei oska?
Kõik, kellega suhtlen suudan mingil hetkel endast eemale peletada. Kas see peabki olema iga eluperioodi tipphetk, ei oska mina sõpru valida või asi on ka tegelikult minus?
Aga alati ei pea blogid olema ainult masendavate asjade jaoks ning vahel tuleb siin ka oma kohutavaid rõõme ja südame hõiskeid avaldada. Minu süda hõiskab praegu osutiga Tallinna suunas. Tegelikult on see keelatud suund, kuhu ei tohiks ma vist kunagi vaadata, kuna asi kisub alati natukene valesse suunda, aga mina ikka vaatan. Seekord olen ma oma valikuga kõige vähem rahul.
Miks ei võiks olla nii, et on olemas ilus muinasjutt, mille sees meie kahekesi elame. Kasvõi natukene, kuni meil koos on lõbus ja teineteisest mitte mingisugust pahelist arvamust pole. Miks ei võiks olla meile kallitel inimestel seni veel ühed kallid inimesed varuks, et kui meie mingiks hetkest natukeseks kaome, siis on neil olemas need, kes neile täpselt sama ilusaid lauseid lausuvad ning ei jäta neid tähelepanuta ja hooleta. Miks ei võiks olla elu kergem ja pakkuda meile naudinguid? Selle asemel saame ikka natuke rohkem kurbust. Isegi salajane armastus teeb kellegile haiget, kas minule endale, temale või isikule kolm-neli-viis. Kohutav, aga samas ilus. Tema on ilus. Natuke liiga palju numbreid on ta elus, aga see ei ehmata mind. Ta on just see inimene, keda esimest korda nähes hakkavad jalad värisema, kellega koos olles on kaks võimalust: kas jalust lööb nii nõrgaks, et kukud värisedes tema jalge ette maha või tundud endale nii kerge, et hõljumine oleks nagu täiesti tavaline nähtus. Ta on täpselt see inimene, et kui peaksin mõne inimesega rääkima ja tema minu selja taga seisab, siis hakkab hääl värisema ja sõnad lähevad sassi, sest ei taha ühegi vale sõnaga tema unelmat minust rikkuda. Ta on see mees, kellele jääb pilk pidama ka siis, kui samal ajal peaksin hoopis teisele inimesele tähelepanu pöörama. Miks on vahel nii, et kõik keelatumavad inimesed ajavad meil pead kõige enam sassi? Kas ainult mulle tunudb või elu ongi paganama raske, kuna me lihtsalt ise elame selle nii keeruliseks. Pole olemas lõngakera, mida lahti ei aruta, kuid mulle tundub, et minu elu on niivõrd sassis, et seda ei arutaks ka surmapäevani lahti.
Teate, mida mina peale keskat teen? Ma lähen keelatudviljade turule meesteletti müüjaks. Ma saan igapäev vaadata neid kõige ihaldusväärsemaid mehi, keda tegelikult vaadata ei või. Aga mina võin, kuna olen vaid süütu müüja, kes peab neid vahel lihtsalt vaatama, et neil kõik korras oleks ja keegi neid e varastaks. Ja muidugi pean neid katsuma, kui neid tuleb panna paberkottidesse nagu turul puuvilju. Tõeline pidu! Töö, mis oleks nagu lust ja lillelaat.

Oh jumal, ma vist oskan suust ainult junne välja lasta. Mitte miski pole kuld, mida ma ütlen. Isegi hõbedat pole minu öeldute sees. Ma arvan, et see on lihtsalt üks suur ära roostetanud rauakola, mis minu seest välja purskab. Ei tahaks ennast laimata, aga te loete ju ise ning tunnete ja näete ning mõistate, millest ma räägin!? Öelda jah või tahate jah öelda?
Aga kuna ma see nädalavahetus märkasin, et saan kõike, mida tahan saada. Isegi siis, kui selle pärast ei võitle, siis pole vist vaja kõige pärast pabistada. Küll ka mina olema kunagi mõistuse saan ja tarka juttu räägin, sest ma lihtsalt tahan seda. Nagu targad lollid ütlevad: "peasi, et ise rahul olen" (:
Proovin siis enda üle uhke olla ja siit poolt lõpetada. Midagi tarka teada keegi ei saanud, kõik oli juba vana ja kulunud, aga ikkagi mõned rõõmupallid ja kassijunnid tulid üle pikkade aegade tagant taas siia poole. On vähemalt, mille üle pikka aega rahu tunda. Kunagi näeme taas, vanake! (:

Aitäh ja lõpetan looga Smilersilt "Keelatud viljade turg"

NB! Mul on täna lihtsalt see päev, kus ei räägita tarka juttu, vaid kõike, mida sülg suhu toob. Vabal ajal olen normaalne, kuid kurb on tunnistada, et asja mida mul pole, on vaba aeg.

Halenaljakas!


Mida enam päevi või aastaid ma oma elust elan, seda enam hakkan tundma, et Õnn on TÕESTI vaid üks hetk kahe õnnetuse vahel.
Miks ei võiks olla ka minul niimoodi, et kui üks nädalavahetus on supper hea, siis teine oleks näiteks veelgi parem!?
Ei, minul peab ikka olema, et kui üks nädalavahetus on suurepärane, siis järgmine tuleb katastroofiline.
*Neljapäevane R2 LIVE oli ilus, hea, tore, südamlik, rahulik,mõnus, eriline, haruldane jne jne.
*Reedene kuursaal oli selline niisama kuursaali keikka, kus nautisid natuke, suhtlesid natuke, andsid paar head ja paremat üle ning asusid magala poole teele. Mitte midagi erilist ega unustamatut! :/
*Laupäevane pani aga katastroofile enamusliku ja kõige kirkama punkti. Kõik pidi tulema nii ilus ja hea, kuid tuli koletislikult kohutav ja kõik tänu kuradi fucking Kerlile, kes otsis miljon vabandust miks ta tulla ei saanud või millega mind süüdistada tema mitte tulekus. Ma luban, et järgminekord kellegiga kokkuleppides helistan ma sellele inimesele hommikul kell 6 ja ütlen, et olen igaljuhul tulemas. :/
Saime siis sellest üle ja hakkasime vaikselt õnnelikumaks muutuma ehk naersime ribadeks ja naerutasime hulludeks, kuid ikka on valgede lammaste seas üks see erksalt kollane, kes suudab oma värviga kõik närvi ajada. Imelik, et see inimene on oma vanuse kohta nii ebanormaalne, et seda on lausa ebanormaalne vaadata.
Kallis helitehnik, äkki sa suudad teinekord oma näppe, suud, kõrvu ja kõike, kust sul seda negatiivsust välja tuleb kinni hoida, kuna tänu sinule on juba piisavalt SITTA juhtunud!

Igaljuhul olen ma ülimalt tänulik Andresele, kes meid enda juurde võttis ning öömaja pakkus. Me kõik oleme sulle ülimalt tänulikud, kuna sinuta poleks meid praegu olemas, oleksime maantee äärsed kringlilapsed. *Kummardus*
Tänane hommik maantee ääres ei läinud ka rohkem ega vähem kui tund aega ja usute või mitte, kuid see on sellise külmaga ikka sittakanti palju. Eriliselt külmaks läheb olukord siis, kui ärrituda nende totakate autojuhtide peale, kes istuvad soojas autos lühikeste käistega ja lehvitavad meile. Te tõesti mõnitate meid või? Mis teil kõigil meie vastu on? Aru ma ei näe! (:

Ma tänaseks lõpetan selle halenaljaka komöödia kirjutamise ja ootame järgmist hetke, mil ma selle lehekülje leian ning loodetavasti tuleb järgnev jutt jälle POSITIIVNE, sest mulle meeldis positron olla. (negatiivset ma lihtsalt ei kirjuta, kuid ma tean, et seda tuleb kindlasti rohkem, rohkem ja rohkemgi veel.) ;)

Tulvil kiindumust!


See oli üks kõige südamlikemaid päevi, minu pika eluaea juures. Kui ma muidu lapsi eriti ei armasta ning neid muidu suhteliselt hilja omale soetada tahan, siis alati võõraid lapsi vaadates või nähes neid vaeseid ilma vanematate lapsi tuleb mul suur tahtmine nad endale krabada.
Esimene kord Väikemõisas polnud pooltki seda, mis seekord. Võib-olla sellepärast, et lapsed tunnevad su ära ning sinu seal olek teeb neile palju suuremat rõõmu.
Kahju, et sealt kunagi rõõmsana lahkuda ei saa, vähemalt seekord mitte. Omalgi tuleb pisar silma, kui väike tüdruk nutab ja sinust kramplikult kinni hoiab, et sind mitte koju lasta. Südamel hakkab valus, väga-väga valus.
Lihtsalt ühe hetkega, vaadates sulle oma pisikeste ja siirate silmadega otsa võib keegi sinu sisse nii sügavale pugeda, et omalgi hirm peale tuleb.
Väike Liis, ma luban, et tulen sinu juurde tagasi ja kui kõik oma võimu kokku võtan, siis saan sinuga rohkemgi koos olla, kui ainult hetke. (L)

PIDU Saaremaa moodi!


Nagu minu suur pealkiri teile juba ütleb - Siin elus on tõesti KÕIK VÕIMALIK!

See kaks kuud suurt ootamist tasus tõsiselt ära, sest see tugev armastus, mida ma praegu tunnen paneb mind lihtsalt särama. Ainult naeratan ja juba tervelt kolm päeva järjest on hea olla! Kuidas ma seda kõike seletan, kui see kõik oli seletamatu. Ma isegi siiani ei usu, et üks pidu võib niivõrd võimas olla, mis siis veel kirjutamisest saaks.

Ma proovin siis need kõige naljakamad ja värvikamad seigad ette kanda:

Meil juba algas kõik hästi, sest nelja koma viie tunniga viljandist saaremaale jõuda on juba suur saavutus, rääkimata siis hääletamisest.
Igaljuhul olime me jube vara seal ning mitte midagi erilist teha ei olnud. Tuli aga välja, et Saaremaa on samasugune nagu Tallinn - aeg lausa lendab!
Imelikult kombel oli meil koguaeg jube lõbus, naerda ja laulda sai palju(võib-olla isegi liialt).
Kuni suure klubiõhtuni oli asi suhteliselt tühine, kuigi kodune. Sõime, vaatasime telekat, istusime pargis, kus sai kõvasti, valesti ja hästi-hästi kaua lauldud, siis istusime tolgustega, kes otsustasid, et kusagile lambi kohta on toredam minna, kui meiega koos olla. Olge siis sellised, meil ka teid vaja ei läinud, meil oli teietagi tore!
Alates Divast, alates sellest hetkest, kus nad lavale astusid läks kõik ainult ülesmäge. Lood olid küll tavalised ning peale Wild Thingi midagi enneolematut ei olnud, kuid sellegipoolest oli see keikka ülimalt eriline. Võib-olla on asi tingitud selles, kui kaua me neid näinud ei olnud, võib-olla sellest, et Saaremaa on üks ütlemata suur paradiis.
Peale suurt vehkimist, hüppamist, suu kõrvuni naermist, väikseid trikke, silma vaatamisi ja tegemisi võisime puhkamisele otsa vaadata. Võisime minna kohta, mille sarnast keegi kunagi näinud ei ole. Paika, mis sai koheselt kalliks. Vahetpole, kas Saaremaa Viin või Saaremaa hotell, kõik on ühtemoodi Saaremaa ehk PARIM! (:
Mõtlesime, et umbes tund või kaks saame vabalt rahulikult ennast korda teha, telekat vaadata ja puhata, kuid ei läinud mööda vist minutitki, kui meil juba terve prigaad ukse taga seisis. Alguses natukene vaiksemate või siis lärmakate kuid tähtsuselt väiksemate inimestega, kuid umbes poole tunni pärast, täpselt peale õiendamist võisime enda[loe:Heleni(L)] kolmeses toas näha umbes viiteteist inimest. Kummist tuba, koos väga õrnade asjadega, peaks mainima. ;D
Need olid siis viimased hetked, kus me võisime oma tuba täiesti puhtana näha. Hommikuks see kahjuks selle alguse toaga sarnane ei olnud. Pooled asjad puudu, pooled ajad teistmoodi, pooled asjad rikutud - seda saabki nimetada PEOKS.
Naljakamad hetked: Jaagupi iga tunnised(vahepeal minutilised) ilu hetked minu rohelise harjaga: "Mul on soeng jälle jube sassis!" / väiksed lasteaia mängud suurte meeste vahel(plaks ja parem käsi, plaks ja vasak käsi...) / aju masaas / peale mida mees enam absoluutselt ei kontrolli ja jagab tiigrile lakse / Tiigri pidevased nutmised ja kukkumised - õhtu nael oli muidugi Tiigri kappi kukkumine, millesugust vaatepilti ei unusta ma vist mitte iial / meeste naermine niimoodi, et pisarad jooksevad / Miku ärritumine, kuna ta pole kõiki maailma naudinguid veel kogenud / tiigri jope sobib meestele või vähemalt ühele Jassile siin maailmas üli hästi / jassi ja pisikese maadlus, mis lennutas seina pealt kildudeks pealtnäha tühise maali / Elmari kohatused: "Mikk, kas tõesti on Jaagup sinust tugevam?" Kõige masendavam hetk, kus kõik nutvad ja kaklevad "Paneme nüüd pidu edasi!" / Roll: "Mikk seisab muidu ilusti õlad koos, kuid kui ta on täis, siis tal on oks ikka maksimaalselt laiali." ja üleüldse kõik need näod, teod ja ütlused, mis kohe meelde ei tule, kuid kohapeal tervikuks kokkku meeletu nähtuse kokku panid.

Nüüd peaks rääkima sellest negatiivsemast, kuid SIISKI naljakatest tagajärgedest:
Meie toaseinal oleval maailil ei ole enam klaasi, see on nüüd kahe käterätikuga hotellist natuke eemal olevas prügikastis / ehk siis kahe käterätiku võrra on hotell vaesem / kapis sees olevad sahtlid on suhteliselt vaevaliselt kapsi küljes kinni, nii et raskeid asju poleks mõtet peale panna / seinad on ära kriibitud, kuna kaks meest ei suutnud kahte jalga maapeal hoida, neil pidi üks tingimata vastu seina olema / vaibad ja voodid on täis viskit, kuna see oli meil nagu joogialus, mille kohal jooke valati / terve rõdu alune on suitsukonisid täis, nii et loodetvasti tuleb lumi uuesti peale, et keegi seda ei avastaks / meie tuppa jäi kolm suurt koti täis tühju alkoholi pudeleid + mõned täis õllepurgid öökapi peal. - ma loodan, et see on piisav põhjus miks te ei tahaks juba ööbima minna Saaremaa hotellis olevasse tuppa 209. ;D

Nüüdsest me teame, et tavaliselt tavaliste inimestega koos istudes ja juues võrdub see sõnaga jooming, tavaliste inimestega natuke aktiivsemalt juues võrdub see sõnaga läbu, kuid selle seltskonnaga koos juues võrdub see suurtetähtedega sõnaga PIDU!

Kui ma enne armastasin teid 1000 korda, nüüd kaks kuud umbes 50 korda, siis nüüd võite need summad omavahel liita ja korrutada juurde 101 ning saate summa, kui palju ma neid nüüd armastan. Ja kõiki neid inimesi, kes on mulle veel tähtsad, sest nende 8'ga oleks see olnud PIdu, kuid teiega oli see PIDU! (neid TEID kalleid oli mul seal 5 ja üks oli kunagine kullake ehk kokku 5,5 kallist inimest lisanud sellele teisele 8'le armsale seltskonnale. Kokku tuli perfekte 13,5! ;D)

Nüüdseks on juba magatud, kuna Messu kodu on hea soe ja kodune koht. 3 aasta tasuta sõitmisedki on kätte saadud ja nüüd võib oma elu tavaliselt jälle edasi elada. Kuni järgmise nädalavahetuseni! Kõige suuremad suudlused TEILE ja kõige magusamad kallistused TEILE! Ise jagate, kes mida saab, ärge ainule kaklema minge, sest tüdrukud on nõrgemad & ikkagi minu kõige musimad! ;D

Armastust maailmale. (L)

Nädalavahetuse konkreetne lemmik: Girls Aloud - I Think We're Alone Now

Vaheaeg ehk kaks nädalat õrritamist!


Kokkuvõtteks võiks vist suurte tähtedega OLEMINE öelda, kuid lahti arutades võiks see natukene rohkem puhkamise, lebotamise, niisama olemise, vedelemise ja mitte millegi korda saatmise moodi välja näha. Igaljuhul teiste vaheaja kohta uurides ja lõpp tulemuse teada saades peaksin ma pea padja alla panema ning häbenema, et olen luuser. Võib-olla on asi minus ja olen laisk või on asi veelgi rohkem minus ja keegi lihtsalt ei taha minuga oma vaheaega veeta.

Tegelikult ei ole asi päris nii hull, sest nagu ma varemgi olen öelnud - puhkust tuleb nautida[seda siis kasvõi niisama magades.] Lõpuks see tüütas aga ära ja ma häirisin peale teiste ka iseennast. Suurest igavusest tulevad kõige lollemad mõtted ja tagajärgi lakud veel päris kaua peale seda sirgeks[ja peale seda ka mõned tunnid kuivatad oma ilma. :/]
Esimest nädalat ei saa küll päris vaheajaks nimetada, kuna siis ainult pühitseti võlts-mustijõule. Kui muidu võib jõule isegi rahu ja armastuse pühaks nimetada, siis need jõulud olid lihtsalt päevad, kus terve pere kodus istus ja telekat vaatas. Ma isegi sõin need jõulud nii vähe, kui see vähegi võimalik oli, kuna välja vaadates ei olnud mitte mingit isu omale sisse ajaga seapraadi ja hapukapsast. Seega võtsin kotist mõne mandariini, natukene kartulisalatit ja enamvähem sellega minu jõulud piirdusid. Ma loodan, et teie omad läksid natukene sisutihedamalt. (:
Oma jõule pean eriliseks ainult mõnede teadmiste poolest: "Nooremad võivad ilusad olla, kuid nendega elus midagi peale hakata küll ei ole. Vältige endast nooremaid noormehi!" (6)

Edasist ma eriti ei mäleta, järelikult vedelesin niisama või käisin tähtsatel jõulupidudel, kuid mälulüngad täituvad alates reedest, kus meil Mairiga tuli geniaalne idee üks kõva praaznik maha pidada.
Reklaamisime me seda siis kui:
"Pidu väga erinevatele inimestele erinevatest Eestimaa otsadest suures kahekordses majas sauna ja kaminaruumiga."
Vipimatele sai muidugi öeldud ka lisajõude "Tüdrukuid on blonde,brünete ja punapäid vanuses 15-26!"
Kohapeal selgusid siis need, kellele selline reklaam mõjus ja tuhandetes kogustes neid, kelle jaoks see tekitas kas ükskõiksust, hirmu või ahvatlust. Nüüdseks, kui pidu läbi on võin mina öelda, et mina kui üks korraldajatest jäin sellega ülimalt rahule, kuna igal peol tuleb ette väikseid komplikatsioone. Ilma nendeta ehk siis üldjuhul Jan'ita ei oleks pidu ideaalne. Igas täiuslikus peos peab olema igasugusest valdkonnas inimestele väga erinevaid meelelahutusvorme. Olgu selleks siis kas muusika kuulamine, tantsimine, laulmine, joomine või isegi kaklemine.
Tuli see aastavahetus igaljuhul kill-koll-põmm-põmm-klirr-klirr-laksaki-põmaki-tuhh-norse-naer-lürps-krõks-plaks-vöäk ja hommik!
Aga nagu minul ikka siis ükski tähtpäev ei jää ilma moraalita. Seekord kõlab see nii:
"Irisel mitte usaldada igaüht, kellel ilusad silmad ja ilus hääl. Nüüdsest tuleb usaldada neid, kel vähem välimust ja rohkem hoolivust."

Sellega seoses peaks panema paika ka need uue aasta ootused, lootused ja lubadused, mida aasta pärast vaadata ja mõõta, kui hästi ma neid pidada või täita suudan.
Ootused.
*suurepärast aastat
*tühimiku täitjat
* enneolematuid seiklusi
*uusi ja huvitavaid tutvusi

Lootused.
*olla selline nagu ideaalis näen
*mitte kaotada oma kõige kallemaid sõpru
*vanematele parem tütar
*leida lõpuks omale mingi kindel suund elus
* KAUGUST ja KUUMUST nautida(võimalikult kaua)

Lubadused.
*ma unustan ära oma tähtkuju märgi ehk siis lõpetan intriigid ja kadedused. Ma ei ole uhke selle üle, mis mulle endale kõige rohkem valu tekitab.
*sammun enda loodud ideaali poole.
*ei lase endale lähedale ega sisse isikuid, kes juba pealtnäha suures koguses naisi armastavad. Aitab mulle põdemisest nende pärast, kes seda kõige vähem väärivad.
"Ei võta südamesse, vaid suhu, sest sealt on kergem välja sülitada!"
*naudin elu veel suurema haardega, kui sel aastal
*AUSTAN JA ARMASTAN neid, kes mulle oma armastust ja hoolivust kõige enam näidanud on.


Vaheaja nii öelda teise poole ja minu keeli selle ühe vaheaja nädala ma raiskasingi ainult olemisele. Oli küll selliseid väikseid käimisi ja tegemisi, aga mitte midagi sellist, mis meil tavaliselt vaheaegadel jalad alt lööb, sest väsimus kappamisest on nii suur. Mõnes mõttes on see hea, et suudad ainult iseendale ka pühenduda, kuid mina olen ikka see tüdruk, kellele meeldib KÄIA, OLLA, ja TEHA. (6)
Seekord seda ei olnud - vähemalt nädala sees mitte. Ehk sellepärast tuligi kätte võtta ja KÕIK ühel nädalavahetusel tasa teha. Mõtlesime ja arutasime küll kaua, kuid tegime selle suure patu ja kahetsuse ära: Me käisime keikkal! (AA)
See TEGELIK juhtum leidis aset siis Panoraamis.
Meil jäi nii sut-sut puudu, et oleksime sinna peaaegu mitte saanud, kuna Meeri otsustas kogemata oma ID-kaardi koju unustada. Otsisime siis igasugu erinevaid varjante ja trikke, kuidas sinna sisse võiks saada, kuid mitte ükski telefonikõne meid ei aidanud ning tuli omad võlud appi võtta ning niisama proovida.
"Mis toimub Meeri, me ei sära enam nagu staarid. Meie võlud on maha mängitud!"
Süda jättis ikka mitmeid lööke vahele, kuid ma talle selle ID-kaardi rahakoti peale panin ja märku andsin, et ta seda teisele turvale näitaks. Kaks turvameest Panoraamis oli nagu jumala kingitus, aitäh sulle Panoraam sellise heateo eest. Teinekordki! ;D
Sain omad kallistused ja musid Meeri käest kätte ja meie pidu võiski alata.
Algas see igaljuhul suure sokiga ning seda MITTE AINULT minu jaoks, vaid igasuguste teiste tsikkide jaoks samuti. Palun Käpp, ära seda enam mitte iial tee. Ükskõik, kui raske see sinu lapsepõlv ka olnud poleks. Sind ette tänades! (:
"Aigutus-hea laul-aigutus-aigutus-aigutus-hea laul-aigutus-aigutus" nii mööduski meie keikka. Oleks võinud ise rohkem möllata ja karata, kui imelikul kombel ei olnud selleks tahtmist. Nüüdsest ma võin tõesti öelda, et hakkan sellest bändist üle kasvama. Ootame ja vaatame, missuguste üllatustega nad meid veebruaris üllatavad ja siis otsustame mis nendest väikestest nunnukestest edasi saab. Nad on siiani kallid, kuid mitte enam nii head.
"Eks iga mees kaotab mingil hetkel oma kehtivusaja!" (A)

Peale keikkat toimus väike istumine ja ootamine ning öine möll võis alata. Teades neid mehi oleks pidanud me teadma, et terve öö oleme me lihtsalt üleval, avastame Tallinnat ning joome kusagil pubis õlut. Nii etteaimatavad mehed!:/
Sel hetkel ma kahetsesin, et Ketlini juurde magama ei läinud, kuid praeguseks võin öelda, et vahva nädalavahetus oli[imelikul kombel ka koos Vahvaga. (:] Peale öist möllamist mõtlesime, et võtame aja maha ja lähme paneme kusagil pea padjale. Me olime sellele pehmele ja soojale[pealekauba ilusale] kohale juba nii-nii-nii-nii lähedal, kui me sellest äkki lihtsalt ära ütlesime ja selle asemel külma maantee valisime. Nii asusimegi kell 9 Pärnu maanteele, mis pidi meid lõpptulemusena Messu juurde viima. Jah, kella 11'ks olimegi me juba seal ja võisime rahulikult teki all mõnuleda. Kella 4'ks pärastlõunal olime me ülval ja seda kõike nende isuäratavate tidulõhnade peale, mis meile ninna pitsitasid. Messu, sa hellitad meid niiviisi ära! (:
Terve õhtupooliku me mõtlesime mida õhtul teha, kuid kuna aeg aina lendas ja mingiks hetkeks kell juba 12 oli, siis otsustasime mitte midagi teha ja jälle lihtsalt niisama vedeleda. See tuli meil ülimalt hästi välja - nalja ja naeruga nagu meile ikka kombeks. ;D
Täna hommikul ärkasime normaalsel ajal ja proovisime Messut vastu hellitada ning talle sööki voodisse tuua. See ei läinud hästi korda, kuna ta rikkus üllatuse oma varem ärkamisega ülesse, kuid sellegipoolest maitses talle toit oivaliselt.
Nüüdseks olen ma kodus, pidzaamas ja sätin ennast varsti magama, kuna homseks on see kahenädalane(loe: nädalane) puhkus läbi. Hakkab jälle peale see kolme kuune vatt(loe: raud) ja vaev peale. Tuvi bioloogia, Artma kirjandus, Mülleri füüsika, Leinuse usund - äkki hakkate mu matuse asju ajama, sest te võite kindlat surma oodata.
Palun ilmataat, too meile nüüd natukene külmapühasid või kui seda ei saa, siis praeguse ilma juures oleks kuumapühad ka päris mõeldavad! Palun. (A)

Head ööd teile ja sama piinarikast koolisurma kõigile. Peame selle poolaasta ehk neli kuud piinarikkalt vastu. Pigistame silmad kinni, hoiame kõvasti juustest kinni, trambime jalgu ning äkki läheb asi natukene kiiremini. (:

Päevalugu: Meatloaf - I Would Do Anything For Love

Hea tuju puhul armastan ma sind, sind, sind, sind, sind ja sind ka. (L)
Ja ma ei vihka mitte kedagi, isegi mitte SIND! (:

8 kuud pingelist ilma!

Natuke hirmuäratav tundub mõte, et juba kolmandat nädalat järjest karjub minu sees mõte, et minu elu on nii üksluine: kodu, kool, nädalavahetus,kodu, kool, nädalavahetus, kodu, kool, nädalavahetus ja niimoodi juba enamvähem 2 aastat järjest. Sellepärast tuligi teha lõplik otsus millegile öelda "EI!" Nii kurb, kui see ka pole, siis kodule ja koolile ma seda teha ei saanud, kuna kusagilt on vaja saada moraalset ja materjaalset tuge ning mingisugusena tahaks kunagi karjääri ka teha. Seega jäi üle see üks ja ainuke, mis on tegelikult hea, kuid rohkem kahjulik kui kasulik - rahapumpajad!
Peale reedet võime öelda: Veebruaris näeme, kallikesed! (:
Olen selle otsusega rahul, kuna nüüd jääb natuke rohkem aega inimeste jaoks, kelle jaoks oleks pidanud seda juba ammu jääma, raha armastab nüüdsest peale mu rahakotti märksa rohkem ja koolielu muutub võib-olla natukene selgemaks ning püüdleb paremuse poole. Võib-olla nüüd tuleb see aeg, kus peab iseennast leidma ning hakata asju ajama selleks, et septembris teile kõigile lennujaamas lehvitada. Oii, kuidas ma seda minekut juba ootan!


Aga ega siis kõik ei saa ka ÜDINI halb olla, sest tegelikult on juhtunud ka üpriski palju head. Esiteks see kõige lihtsam asi, et ma olen jälle aktiivne ja meiega saab JÄLLE ka Viljandis arvestada. Nii-Nii-Nii palju on korraldada: Noortekogu jõulupidu metsas, Valga lasteaktsioon, lastekodude külastus, kooli "Muusika karikas", klassipulm, vanade klassikaaslastega koosviibimine, tõeliste fännide kokkutulek jne jne - kas pole surmav? Kuid just sellist elu ma võib-olla tagasi igatsesingi. ;)
Teiseks mulle meeldivad olukorras, kus ma olen niivõrd mossis ja õnnetu, kuna elu ei lähe plaanipäraselt ka kisub KOGUAEG viltu ja siis äkki nagu võluväel ilmub ellu keegi selline, kellest ei osanud unistadagi. Ma arvasin, et ta on oma msn'i juba hävitanud ning ei tule sinna kunagi, kuid NÄED, ta siiski käib seal ning nüüd järjest-järjest tihemini. See on see, kui ratturitel pole 8 kuud enam head ratta ilma ja nad peavad hakkama hoopis teiste valdkondadega tegelema. ;)

Praegu on minu ja Meeri ja nelja poisi unistus see, kui saaks minna kusagile kaugele ära. Nemad teha seda, mida nemad armastavad ja meie vaadata neid, keda meie armastame.
Helen, me kõik loodame vaid sinule ja sinu kõige-armsamatele vanematele, kes suudaks teha imesid ja tuua taevasse päikse või siis 31 detsembri öösel taevasse raketid. ;)

[Loodetavasti hakkab kõik nüüd ülesse mäge minema ja anname siis Meeriga lõpuks puhkuse kõigile neile, kes meid nii väga vihkasid ning meie seltskonnas olla ei suutnud. Ärge kartke, ka järgmisesse kuursaali me ei tule, nii et head ööbimist teile!]

Päevalugu: "Hispaania bändidelt" ;D