Irisel on sünnipäev ehk Joogid minu poolt.


Kas mul üldse on elus kunagi nii erilist, mitmekülgset, naljakat, põnevat ja parimat sünnipäeva olnud?
Nojah, kindlasti olid teatud vanustes ka need sünnipäevad toredad ja vahvad, kus sai palju kommi, torti ja mängida, kuid tundub, et ma olen kasvanud. Ma vist ei taha enam sellised sünnipäevi, kus ma mööda tube sõbrannadega ringi jooksen, kindlasti oma ilusat kleiti välja näitma soovin minna, võimalikult palju lollusi teeksin ja ennast kõrvuni sööki täis topiksin.
Tundub, et 19 on see vanus, kus neist asjadest juba vaikselt välja kasvatakse - ilus oli, kuid nüüd hakkas imeilus.
Nüüdsest hakkabki see elu, millest ma lapsest saati unistanud olen - ilus elu. ;D

See kõik hakkas pihta juba 9.novembri hommikul, kui ma vanemate käest kingitused kätte sain ning jätkus koolis kõikide nende soojade kallistuste ja ilusate soovidega. Oli ka muidugi ebameeldivaid kallistusi ja "mulla haisu" poisse, kuid ma püüdsin neist üle olla.
Olengi vanem kui teie, see tähendab, et vähemalt 300 päeva(loe: km) teist kõigist üle. Tatikari!

Igaljuhul saime me Meeriga terve neljapäevase päeva väriseda ja mõelda, mis reedest saab.
Mõelda, et alles paar päeva enne neljapäeva ei olnud meil mitte miski kindel[võib-olla peale selle, et asi jääb lihtsalt katki] kuid neljapäeks oli kõik nipet-näpet selge ja arusaadav. Vähemalt me teadime, kus me oleme ja kellele kutsed on välja saadetud. Muu ei olnud oluline, sest kõige tormilisemad otsused pididki tavaliselt parimad tulema[Võtan selle oma elumotoks nüüd]. ;D
Panime siis neljapäeva ilusti kappi järgmist nädalat ootama ja võtsime sealt välja uhke, ilusa, muusikalise, punase ja imearmsa reede.
Ta tuli, Ta oli ja ära minemist me ei märganudki - järelikult sai tal mingil hetkel kõrini, et temast enam välja ei tehtnud ja laupäev rõõmuga vastu võeti.
Reedest siis nii palju, et ma ärkasin hommikul ülesse, sõin, käisin pesemas, läksin vist kooli ka, tulin koolist koju, jälle sõin...






....ja SIIS oligi käes Tartusse minek.
Päev, mida me ootasime tegelikult rohkem, kui kolm kuud. Päev(loe:öö) mille lähedale ei küündi ükski tavaline argipäev. [ selle lähedale ei küündi tegelikult enamus nädalavahetusi. :/]
Tartusse jõudes tegime alguses väiksed, pikad shopingutuurid ja edasi läks tee avastamiseni.
*Me tegime avastuse, et Tartus lõpetavad bussid sõitmise varem, kui Viljandis.
*Et on olemas väga pimedaid metsi.
*Pole vaja karta bussikontrolle nädalavahetusel ja õhtuti, kuna neid pole.
*Kõige suurem ja tähtsam avastus tuli Pallase 25/27, mis ongi sealse linna parim maja. Peeglisaale vist ei olnud, aga helikindlad seina, saunad ja toad olid täiesti olemas. (:
Kui väikestel ja SUURTEL lastel enda jaoks kõik uus leitud, siis tuleb vanat kuulama ja vaatama minna. Nii me siis seadsime sammud püssirohukeldri poole. Imelik, et see koht on 70-80 krooni asemel 101 kroonini liikunud ehk siis umbes 200 m edasi. ;D
Ega tegelikult meil sel õhtul rahast eriti kahju ei olnud, kuigi kassaonu seda meie pilgust vist välja luges ja isegi ilma isicut näitamata meile 50 krooniga piletid müüs. Võib-olla mõjus Meeri karje: "Muidugi on ta täisealine, alles eile sai 19!" Sain siis piletid ja õnnitlused ilusti kätte ning võiski rokkimine alata. ;)
Enne rokkimist suutsid mul trügivad inimesed tuju muidugi ära rikkuda, kuid nagu tavaline tõde ütleb, siis termikad ei lase sel eriti kaua püsida. Tuleb oma lugude, nägude ja hea tujuga ikka teiste tuju ka suurepäraseks muuta. Nii ma siis särasingi terve keikka oma miljoni mehega, kes mu voodist kõik läbi käinud on[Jaagup: "Aga kõik lood muutuvad ajapikku."- või äkki muutun mina? ;D]
Rokitud,rokitud, õnnitlused vastu võetud, rokitud, rokitud, natuke Janiga kakeldud ja võiski ennast riidesse hakata panema. Taksod on vist iga linna nuhtluseks, kuid õnneks on meil "omade lõhnadega buss" mis ilusti läheb, tuleb tagasi ja jälle läheb. Aitäh taksoonu ja lilleline onu! (:

Ühel hetkel[kuidagi suurema kiirusega, kui eelnevalt minnes] olimegi me jälle selle sama maja ees.
Seest käisid ikka väiksed värinad läbi ja hotelli sisse astudes ning fuajeed silmitsedes läksid värinad kohe eriti suureks. Ma arvasin, et kolme pika ja läbielatud aastate jooksul on see kadunud, kuid nagu näha, siis kardan ma neid tänase päevani. Võib-olla kui kunagi oli kuulsuse hirm, siis nüüdseks on sellest ahistav hirm saanud. (6)
Ei, tegelikult ei ole see asi üldse nii hirmuäratav, kui lugejale tundub, sest tegelikult ei teagi ma rohkem niivõrd vingeid mehi, kui nemad!
Kui kunagi me arvasime, et üle 30'e, aga näevad ja käituvad nagu 15, siis enam see nii pole. Isegi nende peod on nüüd nagu vanakeste õllelaulu festivalid. Nende eelis on aga see, et kõik oskasid laulda[võib-olla sellepärast, et üks neist lihtsalt ei saanud laulda. Ei ma ei ole õel! (666) ;D]

Kui me koolis vingume iga 5 minuti möödumisel, et "Püha jumal, miks see aeg omale tiibu ei muretse." siis sel hetkel "linna parimas majas" me mõtlesime, et peaks aja tiibu kärpima, et ta ennam lennata ei saaks. Aeg oleks võinud ühel hetkel lihtsalt seisma jääda.
Ma ei tea, kas hetkel, kus ma neilt 6 tugevat kallistust sain. Hetkel, kus me lihtsalt suu lahti nende fantastilisi helisid kuulasime. Hetkel, kus ma seal aknalaual istusin ja ei suutnud pilku neilt sinistelt nööpidelt enam pöörata või hetkel, kus istusin tund aega trepil ja mõtlesin endamisi "Miks sa kurat nii tark ja imepärane mees pead olema?"
Neid Hetki oli veel, veel ja rohkemgi, kuid kõigest rääkida lihtsalt ei saa või ei taha. Need on mälestused, millest ei räägita, vaid mis jäävad kõikide asjasosaliste kõige parempoolsemasse lukustatud mälusahtlisse.
Hommiku saatsime õhtusse koristajatena, unimütsidena ja hääletajatena, kes ei tahtnud seda kõike niisama jätta, vaid pidid tingimata edasi minema.

Niisiis hakkaski meie teine seiklus, mida saab kõige paremini nimetada "Otepääle ei lähegi normaalsed" ehk Krõpsu ja Jäku plikad keset transpordi tühja maanteed täiesti debiilidena.
...kuid selle peale öeldakse, et tore, kui omalgi põnev on.
Ega me seda Jäkut siis niisama ei ostnud, lihtsalt meeletult külm oli. Lausa nii külm, et isegi krõpsud ja Coca pidi juurde ostma.
Eks me siis istusime(loe:seisime) seal tühjal maanteel ja ootasime pinksalt hetki, mil autotulesid kaugelt näeb - siis tuli JOOKSMA hakata. Jooksime siis kõik oma kohale(tiira-taara-tiira-taara) ja panime ennast "tere, meie olemegi lollid" asendisse. Enamus autosid vaatasid meid vastu "vaadates ilma ja pimedust, siis olete te lollidest veel hullemad" ja sõitsidki meist suure kiirusega mööda. Aga nagu igal maanteel, siis leidus ka seal VÄÄGA toredaid inimesi, kes olid kahekesi autos, kuid mahutasid meid nelja ka veel sinna. Eks hulle mahub ikka ühte autosse palju! ;D

Igaljuhul nad viisid meid enda peatusest veel 30 km edasi ja ega igaüks ei tuleks ikka tagasi, kui sinu autosse jääb ilus, must ja täiesti kuulatav-räägitav telefon. Samal ajal, kui nemad tagasi teel olid, et Meerile telefon tagastada, siis olid Vahva ja Tiiger tublid ning võtsid meile auto, mille nad ka ilusti seisma jätsid. Ega tal rohkem kui 10 minutit oodata ei olnud vaja, kuid siiski respect. Igaüks nii hea ei oleks! (:
Saabuski kätte see hetk, kus ka meie saime Otepääga tutvuda. Imelik ikka, et 19 ja pole pooltes Eestimaa paikades käinud. Eks me püüame seda ikka iga aasta parandada, kuid kindlasti jääb ka neid käimata kohti.
Otepää kohta seda öelda ei saa, sest me käisime selle ikka risti põiki läbi. Seigeldes ja saades siis teada, et "Vabandust, see on AINULT kutsetega üritus." ja "Ei, aga siin nad küll ei ööbi." ;D

Läksime siis rõõmsatena tagasi Meeri mamma juurde õunamoosi pirukaid sööma ja siis magama. Me isegi ei kahetsenud, et me sinna niiisama magama läksime, sest jumala hea uni oli. Võib-olla kodus see polekski niivõrd magus olnud[kuna kodus ei tehta mul moosipalle.;D]. Parim uni ongi moosipalli uni memmede ja mammade juurdes ikka.
Hommik saabus kiiresti, sõime ära ning läksimegi taas oma parimasse kodukohta - maanteele. Enne maanteele jõudmist ja peale saamist pidi tegema ju ka väikseid lollusi. "Tere hommikust käejäljed, südamed ja FC." Loodetavasti oli ikka väga imepärane hommik! (:
Tartus me otsustasime, et miks minna kohe koju, kui saaks ka Tartuga tuttavaks. Nii me siis jalustasime väikseid tiire ja ringe ning lõpuks olimegi kodus. Eks ikka vahepeale jäi ka naermisi ja vahvaid ütlusi ning seiklusi(pigistage nina kinni ja tehke hääl hästi peenikeseks ja öelga: "Sealt siis paremale ning siis vasakule- köhahoog- ja sealt jälle ära pöörata-köhahoog." Ma garanteerin teile surnuks hirnumise ja püksi laskmise, päriselt ka.) nagu ka ülejäänud kahel päeval.
Ma ei unusta seda nädalavahetust mitte iialgi ja tänan südamest kõik neid, kes mind aitasid ja tänu kellele see kõik toimus. Ma saadan neile kilogrammi musisid, viis kilogrammi kallistusi ja tonnide viisi armastust. (LLL) Olete kallimad kullast!
Nädalavahetuse lood on Meie Mees - "Joogid minu poolt", Silvi Vrait - "Vana Pildiraam" ning Terminaator - "Sünnipäevalaul" ja "Carmen"
[Ja mõni romantika stiilis lugu mõne hetke mäletuseks ka.] ;D