Tulvil kiindumust!


See oli üks kõige südamlikemaid päevi, minu pika eluaea juures. Kui ma muidu lapsi eriti ei armasta ning neid muidu suhteliselt hilja omale soetada tahan, siis alati võõraid lapsi vaadates või nähes neid vaeseid ilma vanematate lapsi tuleb mul suur tahtmine nad endale krabada.
Esimene kord Väikemõisas polnud pooltki seda, mis seekord. Võib-olla sellepärast, et lapsed tunnevad su ära ning sinu seal olek teeb neile palju suuremat rõõmu.
Kahju, et sealt kunagi rõõmsana lahkuda ei saa, vähemalt seekord mitte. Omalgi tuleb pisar silma, kui väike tüdruk nutab ja sinust kramplikult kinni hoiab, et sind mitte koju lasta. Südamel hakkab valus, väga-väga valus.
Lihtsalt ühe hetkega, vaadates sulle oma pisikeste ja siirate silmadega otsa võib keegi sinu sisse nii sügavale pugeda, et omalgi hirm peale tuleb.
Väike Liis, ma luban, et tulen sinu juurde tagasi ja kui kõik oma võimu kokku võtan, siis saan sinuga rohkemgi koos olla, kui ainult hetke. (L)