Mis mõttes nagu?


Peaksin praegu kahe käega pead kinni hoidma ning mõtlema, kui kaua ma selle koha olen unarusse jätnud!? Kas tõesti pole juhtunud mitte midagi märkmisväärset? Kas tõesti polnud tahtmist sellest rääkida?

Juhtunud on rohkem, kui vaja oleks. Rääkida oleks samuti paljustki, kuid see maailm on kuradi kiire. Tuleb leppida sellega, kui keegi kogematta lähedale sattub ning kellele saad kiirelt kõik oma tähtsad jutud ära rääkida. Nii see elu läheb, kui oled lõpetamas kooli, vaevled viimases klassis ning pea on rohkem palke, kui pulki täis. Tänaseks sai minu jaoks see 12 aastat vaeva TÄIESTI,TÄIESTI läbi. Nüüd tuleb üle elada vaid need kontsadel kõndimised, paari tunnine igav direktori kõne ja muidugi kõige raskem - üks ütlemata pidune öö. Selle nimel aga, et see kõik on minu elus täiesti-täiesti viimane võib teha kõike. Mitte miski pole sellel päeval raske, kõik tundub kuradi kerge ja kurb. Mõelge, täiesti läbi! Jah, ülikool või vähemalt kõrgkool on veel, kuid see on hoopis teise maiguline. Seal on vaeva nägemine märksa väiksem ning vabaduse maiku saab suhu võtta, mitte keele otsaga maitsta.
Mis saab minu suvest? Kuhu on jäänud minu töö? Kuhu jääb meie septembrine sõit?
Vahel, või suhteliselt tihti vihkan ma seda inimest, kes kõik lihtsalt oma käe järgi ümber seadis. Kurat, kui sa midagi teha ei oska, siis ära üldse tee. Ta on minu jaoks nagu minu tuba. Kui seda keegi teine koristab, siis ei leia ma sealt iial midagi ülesse. Vanasti olin ma emme peale pahane, kui ta mu toas kõik ümber tõstis, nüüd olen ma vihane SINU peale, et sa meie elus kõik plaanid valedesse sahtlitesse toppinud oled. Viska ennast minema, korista enda sisu, muuda oma elu ja jäta heaga minu oma rahule. Kolm aastat ei võrdu sul kahe kuuga, jäta see meelde!

Oh, üks asi sai kaelast ära räägitud, mis juba päris pikka aega hingel oli. Sain oma südant jälle mitmetele võõrastele silmadele näidata. Kõige parem elus ongi rääkida neutraalsete inimestega, kes tegelikult midagi täpselt ei tea. Vaid nemad kuulavad su ära ja oskavad öelda, mis kõige õigem - neil lihtsalt puudub arvamus, mis kas toob sulle head või halba.

Õnneks oli meil koos veedetud nädalavahetus ja loodetavasti tuleb teinegi kiirelt otsa. Kahju muidugi, et kõige suurem suhtlemine tuleb välja vaid ebakaines seisundis, aga eks oleme selle ise nii kriitiliseks ajanud. Peaasi, et see kõik kiirelt läbi saab. Miks armastus mõnda inimest külmaks jätab ning teisest hoopis teise inimese vormib? Armastus on ilus asi, aga see võiks kõigile ilus olla. Kurb, kui ühele on see ilus aeg, kuid samas teisele lähedasele inimesele üks valusamaid perioode elus.
Ainult need ratastega riistad ja kullast südametega raudmehed suudavad elu nii värviliseks värvida, kui see tavaliselt nendega koos olles on. Kõik tunudb nii ilus ja mitte ainult siis, kui promillid lausa kõrvadest välja astuvad. Nad on isegi hommikul valusa peaga kallid ning närvidele rahustavad. Tavaliselt olen just mina see õeluskott, paha inimene, pidev õiendaja, ebaõigluse jumalanna, kadeduse kuninganna,viha sõber ja draama tekitaja. Miks mina suudan alati kõige halvem ja paham olla? Miks seda kunagi keegi teine ei oska?
Kõik, kellega suhtlen suudan mingil hetkel endast eemale peletada. Kas see peabki olema iga eluperioodi tipphetk, ei oska mina sõpru valida või asi on ka tegelikult minus?
Aga alati ei pea blogid olema ainult masendavate asjade jaoks ning vahel tuleb siin ka oma kohutavaid rõõme ja südame hõiskeid avaldada. Minu süda hõiskab praegu osutiga Tallinna suunas. Tegelikult on see keelatud suund, kuhu ei tohiks ma vist kunagi vaadata, kuna asi kisub alati natukene valesse suunda, aga mina ikka vaatan. Seekord olen ma oma valikuga kõige vähem rahul.
Miks ei võiks olla nii, et on olemas ilus muinasjutt, mille sees meie kahekesi elame. Kasvõi natukene, kuni meil koos on lõbus ja teineteisest mitte mingisugust pahelist arvamust pole. Miks ei võiks olla meile kallitel inimestel seni veel ühed kallid inimesed varuks, et kui meie mingiks hetkest natukeseks kaome, siis on neil olemas need, kes neile täpselt sama ilusaid lauseid lausuvad ning ei jäta neid tähelepanuta ja hooleta. Miks ei võiks olla elu kergem ja pakkuda meile naudinguid? Selle asemel saame ikka natuke rohkem kurbust. Isegi salajane armastus teeb kellegile haiget, kas minule endale, temale või isikule kolm-neli-viis. Kohutav, aga samas ilus. Tema on ilus. Natuke liiga palju numbreid on ta elus, aga see ei ehmata mind. Ta on just see inimene, keda esimest korda nähes hakkavad jalad värisema, kellega koos olles on kaks võimalust: kas jalust lööb nii nõrgaks, et kukud värisedes tema jalge ette maha või tundud endale nii kerge, et hõljumine oleks nagu täiesti tavaline nähtus. Ta on täpselt see inimene, et kui peaksin mõne inimesega rääkima ja tema minu selja taga seisab, siis hakkab hääl värisema ja sõnad lähevad sassi, sest ei taha ühegi vale sõnaga tema unelmat minust rikkuda. Ta on see mees, kellele jääb pilk pidama ka siis, kui samal ajal peaksin hoopis teisele inimesele tähelepanu pöörama. Miks on vahel nii, et kõik keelatumavad inimesed ajavad meil pead kõige enam sassi? Kas ainult mulle tunudb või elu ongi paganama raske, kuna me lihtsalt ise elame selle nii keeruliseks. Pole olemas lõngakera, mida lahti ei aruta, kuid mulle tundub, et minu elu on niivõrd sassis, et seda ei arutaks ka surmapäevani lahti.
Teate, mida mina peale keskat teen? Ma lähen keelatudviljade turule meesteletti müüjaks. Ma saan igapäev vaadata neid kõige ihaldusväärsemaid mehi, keda tegelikult vaadata ei või. Aga mina võin, kuna olen vaid süütu müüja, kes peab neid vahel lihtsalt vaatama, et neil kõik korras oleks ja keegi neid e varastaks. Ja muidugi pean neid katsuma, kui neid tuleb panna paberkottidesse nagu turul puuvilju. Tõeline pidu! Töö, mis oleks nagu lust ja lillelaat.

Oh jumal, ma vist oskan suust ainult junne välja lasta. Mitte miski pole kuld, mida ma ütlen. Isegi hõbedat pole minu öeldute sees. Ma arvan, et see on lihtsalt üks suur ära roostetanud rauakola, mis minu seest välja purskab. Ei tahaks ennast laimata, aga te loete ju ise ning tunnete ja näete ning mõistate, millest ma räägin!? Öelda jah või tahate jah öelda?
Aga kuna ma see nädalavahetus märkasin, et saan kõike, mida tahan saada. Isegi siis, kui selle pärast ei võitle, siis pole vist vaja kõige pärast pabistada. Küll ka mina olema kunagi mõistuse saan ja tarka juttu räägin, sest ma lihtsalt tahan seda. Nagu targad lollid ütlevad: "peasi, et ise rahul olen" (:
Proovin siis enda üle uhke olla ja siit poolt lõpetada. Midagi tarka teada keegi ei saanud, kõik oli juba vana ja kulunud, aga ikkagi mõned rõõmupallid ja kassijunnid tulid üle pikkade aegade tagant taas siia poole. On vähemalt, mille üle pikka aega rahu tunda. Kunagi näeme taas, vanake! (:

Aitäh ja lõpetan looga Smilersilt "Keelatud viljade turg"

NB! Mul on täna lihtsalt see päev, kus ei räägita tarka juttu, vaid kõike, mida sülg suhu toob. Vabal ajal olen normaalne, kuid kurb on tunnistada, et asja mida mul pole, on vaba aeg.