8 kuud pingelist ilma!

Natuke hirmuäratav tundub mõte, et juba kolmandat nädalat järjest karjub minu sees mõte, et minu elu on nii üksluine: kodu, kool, nädalavahetus,kodu, kool, nädalavahetus, kodu, kool, nädalavahetus ja niimoodi juba enamvähem 2 aastat järjest. Sellepärast tuligi teha lõplik otsus millegile öelda "EI!" Nii kurb, kui see ka pole, siis kodule ja koolile ma seda teha ei saanud, kuna kusagilt on vaja saada moraalset ja materjaalset tuge ning mingisugusena tahaks kunagi karjääri ka teha. Seega jäi üle see üks ja ainuke, mis on tegelikult hea, kuid rohkem kahjulik kui kasulik - rahapumpajad!
Peale reedet võime öelda: Veebruaris näeme, kallikesed! (:
Olen selle otsusega rahul, kuna nüüd jääb natuke rohkem aega inimeste jaoks, kelle jaoks oleks pidanud seda juba ammu jääma, raha armastab nüüdsest peale mu rahakotti märksa rohkem ja koolielu muutub võib-olla natukene selgemaks ning püüdleb paremuse poole. Võib-olla nüüd tuleb see aeg, kus peab iseennast leidma ning hakata asju ajama selleks, et septembris teile kõigile lennujaamas lehvitada. Oii, kuidas ma seda minekut juba ootan!


Aga ega siis kõik ei saa ka ÜDINI halb olla, sest tegelikult on juhtunud ka üpriski palju head. Esiteks see kõige lihtsam asi, et ma olen jälle aktiivne ja meiega saab JÄLLE ka Viljandis arvestada. Nii-Nii-Nii palju on korraldada: Noortekogu jõulupidu metsas, Valga lasteaktsioon, lastekodude külastus, kooli "Muusika karikas", klassipulm, vanade klassikaaslastega koosviibimine, tõeliste fännide kokkutulek jne jne - kas pole surmav? Kuid just sellist elu ma võib-olla tagasi igatsesingi. ;)
Teiseks mulle meeldivad olukorras, kus ma olen niivõrd mossis ja õnnetu, kuna elu ei lähe plaanipäraselt ka kisub KOGUAEG viltu ja siis äkki nagu võluväel ilmub ellu keegi selline, kellest ei osanud unistadagi. Ma arvasin, et ta on oma msn'i juba hävitanud ning ei tule sinna kunagi, kuid NÄED, ta siiski käib seal ning nüüd järjest-järjest tihemini. See on see, kui ratturitel pole 8 kuud enam head ratta ilma ja nad peavad hakkama hoopis teiste valdkondadega tegelema. ;)

Praegu on minu ja Meeri ja nelja poisi unistus see, kui saaks minna kusagile kaugele ära. Nemad teha seda, mida nemad armastavad ja meie vaadata neid, keda meie armastame.
Helen, me kõik loodame vaid sinule ja sinu kõige-armsamatele vanematele, kes suudaks teha imesid ja tuua taevasse päikse või siis 31 detsembri öösel taevasse raketid. ;)

[Loodetavasti hakkab kõik nüüd ülesse mäge minema ja anname siis Meeriga lõpuks puhkuse kõigile neile, kes meid nii väga vihkasid ning meie seltskonnas olla ei suutnud. Ärge kartke, ka järgmisesse kuursaali me ei tule, nii et head ööbimist teile!]

Päevalugu: "Hispaania bändidelt" ;D