Irisel on sünnipäev ehk Joogid minu poolt.


Kas mul üldse on elus kunagi nii erilist, mitmekülgset, naljakat, põnevat ja parimat sünnipäeva olnud?
Nojah, kindlasti olid teatud vanustes ka need sünnipäevad toredad ja vahvad, kus sai palju kommi, torti ja mängida, kuid tundub, et ma olen kasvanud. Ma vist ei taha enam sellised sünnipäevi, kus ma mööda tube sõbrannadega ringi jooksen, kindlasti oma ilusat kleiti välja näitma soovin minna, võimalikult palju lollusi teeksin ja ennast kõrvuni sööki täis topiksin.
Tundub, et 19 on see vanus, kus neist asjadest juba vaikselt välja kasvatakse - ilus oli, kuid nüüd hakkas imeilus.
Nüüdsest hakkabki see elu, millest ma lapsest saati unistanud olen - ilus elu. ;D

See kõik hakkas pihta juba 9.novembri hommikul, kui ma vanemate käest kingitused kätte sain ning jätkus koolis kõikide nende soojade kallistuste ja ilusate soovidega. Oli ka muidugi ebameeldivaid kallistusi ja "mulla haisu" poisse, kuid ma püüdsin neist üle olla.
Olengi vanem kui teie, see tähendab, et vähemalt 300 päeva(loe: km) teist kõigist üle. Tatikari!

Igaljuhul saime me Meeriga terve neljapäevase päeva väriseda ja mõelda, mis reedest saab.
Mõelda, et alles paar päeva enne neljapäeva ei olnud meil mitte miski kindel[võib-olla peale selle, et asi jääb lihtsalt katki] kuid neljapäeks oli kõik nipet-näpet selge ja arusaadav. Vähemalt me teadime, kus me oleme ja kellele kutsed on välja saadetud. Muu ei olnud oluline, sest kõige tormilisemad otsused pididki tavaliselt parimad tulema[Võtan selle oma elumotoks nüüd]. ;D
Panime siis neljapäeva ilusti kappi järgmist nädalat ootama ja võtsime sealt välja uhke, ilusa, muusikalise, punase ja imearmsa reede.
Ta tuli, Ta oli ja ära minemist me ei märganudki - järelikult sai tal mingil hetkel kõrini, et temast enam välja ei tehtnud ja laupäev rõõmuga vastu võeti.
Reedest siis nii palju, et ma ärkasin hommikul ülesse, sõin, käisin pesemas, läksin vist kooli ka, tulin koolist koju, jälle sõin...






....ja SIIS oligi käes Tartusse minek.
Päev, mida me ootasime tegelikult rohkem, kui kolm kuud. Päev(loe:öö) mille lähedale ei küündi ükski tavaline argipäev. [ selle lähedale ei küündi tegelikult enamus nädalavahetusi. :/]
Tartusse jõudes tegime alguses väiksed, pikad shopingutuurid ja edasi läks tee avastamiseni.
*Me tegime avastuse, et Tartus lõpetavad bussid sõitmise varem, kui Viljandis.
*Et on olemas väga pimedaid metsi.
*Pole vaja karta bussikontrolle nädalavahetusel ja õhtuti, kuna neid pole.
*Kõige suurem ja tähtsam avastus tuli Pallase 25/27, mis ongi sealse linna parim maja. Peeglisaale vist ei olnud, aga helikindlad seina, saunad ja toad olid täiesti olemas. (:
Kui väikestel ja SUURTEL lastel enda jaoks kõik uus leitud, siis tuleb vanat kuulama ja vaatama minna. Nii me siis seadsime sammud püssirohukeldri poole. Imelik, et see koht on 70-80 krooni asemel 101 kroonini liikunud ehk siis umbes 200 m edasi. ;D
Ega tegelikult meil sel õhtul rahast eriti kahju ei olnud, kuigi kassaonu seda meie pilgust vist välja luges ja isegi ilma isicut näitamata meile 50 krooniga piletid müüs. Võib-olla mõjus Meeri karje: "Muidugi on ta täisealine, alles eile sai 19!" Sain siis piletid ja õnnitlused ilusti kätte ning võiski rokkimine alata. ;)
Enne rokkimist suutsid mul trügivad inimesed tuju muidugi ära rikkuda, kuid nagu tavaline tõde ütleb, siis termikad ei lase sel eriti kaua püsida. Tuleb oma lugude, nägude ja hea tujuga ikka teiste tuju ka suurepäraseks muuta. Nii ma siis särasingi terve keikka oma miljoni mehega, kes mu voodist kõik läbi käinud on[Jaagup: "Aga kõik lood muutuvad ajapikku."- või äkki muutun mina? ;D]
Rokitud,rokitud, õnnitlused vastu võetud, rokitud, rokitud, natuke Janiga kakeldud ja võiski ennast riidesse hakata panema. Taksod on vist iga linna nuhtluseks, kuid õnneks on meil "omade lõhnadega buss" mis ilusti läheb, tuleb tagasi ja jälle läheb. Aitäh taksoonu ja lilleline onu! (:

Ühel hetkel[kuidagi suurema kiirusega, kui eelnevalt minnes] olimegi me jälle selle sama maja ees.
Seest käisid ikka väiksed värinad läbi ja hotelli sisse astudes ning fuajeed silmitsedes läksid värinad kohe eriti suureks. Ma arvasin, et kolme pika ja läbielatud aastate jooksul on see kadunud, kuid nagu näha, siis kardan ma neid tänase päevani. Võib-olla kui kunagi oli kuulsuse hirm, siis nüüdseks on sellest ahistav hirm saanud. (6)
Ei, tegelikult ei ole see asi üldse nii hirmuäratav, kui lugejale tundub, sest tegelikult ei teagi ma rohkem niivõrd vingeid mehi, kui nemad!
Kui kunagi me arvasime, et üle 30'e, aga näevad ja käituvad nagu 15, siis enam see nii pole. Isegi nende peod on nüüd nagu vanakeste õllelaulu festivalid. Nende eelis on aga see, et kõik oskasid laulda[võib-olla sellepärast, et üks neist lihtsalt ei saanud laulda. Ei ma ei ole õel! (666) ;D]

Kui me koolis vingume iga 5 minuti möödumisel, et "Püha jumal, miks see aeg omale tiibu ei muretse." siis sel hetkel "linna parimas majas" me mõtlesime, et peaks aja tiibu kärpima, et ta ennam lennata ei saaks. Aeg oleks võinud ühel hetkel lihtsalt seisma jääda.
Ma ei tea, kas hetkel, kus ma neilt 6 tugevat kallistust sain. Hetkel, kus me lihtsalt suu lahti nende fantastilisi helisid kuulasime. Hetkel, kus ma seal aknalaual istusin ja ei suutnud pilku neilt sinistelt nööpidelt enam pöörata või hetkel, kus istusin tund aega trepil ja mõtlesin endamisi "Miks sa kurat nii tark ja imepärane mees pead olema?"
Neid Hetki oli veel, veel ja rohkemgi, kuid kõigest rääkida lihtsalt ei saa või ei taha. Need on mälestused, millest ei räägita, vaid mis jäävad kõikide asjasosaliste kõige parempoolsemasse lukustatud mälusahtlisse.
Hommiku saatsime õhtusse koristajatena, unimütsidena ja hääletajatena, kes ei tahtnud seda kõike niisama jätta, vaid pidid tingimata edasi minema.

Niisiis hakkaski meie teine seiklus, mida saab kõige paremini nimetada "Otepääle ei lähegi normaalsed" ehk Krõpsu ja Jäku plikad keset transpordi tühja maanteed täiesti debiilidena.
...kuid selle peale öeldakse, et tore, kui omalgi põnev on.
Ega me seda Jäkut siis niisama ei ostnud, lihtsalt meeletult külm oli. Lausa nii külm, et isegi krõpsud ja Coca pidi juurde ostma.
Eks me siis istusime(loe:seisime) seal tühjal maanteel ja ootasime pinksalt hetki, mil autotulesid kaugelt näeb - siis tuli JOOKSMA hakata. Jooksime siis kõik oma kohale(tiira-taara-tiira-taara) ja panime ennast "tere, meie olemegi lollid" asendisse. Enamus autosid vaatasid meid vastu "vaadates ilma ja pimedust, siis olete te lollidest veel hullemad" ja sõitsidki meist suure kiirusega mööda. Aga nagu igal maanteel, siis leidus ka seal VÄÄGA toredaid inimesi, kes olid kahekesi autos, kuid mahutasid meid nelja ka veel sinna. Eks hulle mahub ikka ühte autosse palju! ;D

Igaljuhul nad viisid meid enda peatusest veel 30 km edasi ja ega igaüks ei tuleks ikka tagasi, kui sinu autosse jääb ilus, must ja täiesti kuulatav-räägitav telefon. Samal ajal, kui nemad tagasi teel olid, et Meerile telefon tagastada, siis olid Vahva ja Tiiger tublid ning võtsid meile auto, mille nad ka ilusti seisma jätsid. Ega tal rohkem kui 10 minutit oodata ei olnud vaja, kuid siiski respect. Igaüks nii hea ei oleks! (:
Saabuski kätte see hetk, kus ka meie saime Otepääga tutvuda. Imelik ikka, et 19 ja pole pooltes Eestimaa paikades käinud. Eks me püüame seda ikka iga aasta parandada, kuid kindlasti jääb ka neid käimata kohti.
Otepää kohta seda öelda ei saa, sest me käisime selle ikka risti põiki läbi. Seigeldes ja saades siis teada, et "Vabandust, see on AINULT kutsetega üritus." ja "Ei, aga siin nad küll ei ööbi." ;D

Läksime siis rõõmsatena tagasi Meeri mamma juurde õunamoosi pirukaid sööma ja siis magama. Me isegi ei kahetsenud, et me sinna niiisama magama läksime, sest jumala hea uni oli. Võib-olla kodus see polekski niivõrd magus olnud[kuna kodus ei tehta mul moosipalle.;D]. Parim uni ongi moosipalli uni memmede ja mammade juurdes ikka.
Hommik saabus kiiresti, sõime ära ning läksimegi taas oma parimasse kodukohta - maanteele. Enne maanteele jõudmist ja peale saamist pidi tegema ju ka väikseid lollusi. "Tere hommikust käejäljed, südamed ja FC." Loodetavasti oli ikka väga imepärane hommik! (:
Tartus me otsustasime, et miks minna kohe koju, kui saaks ka Tartuga tuttavaks. Nii me siis jalustasime väikseid tiire ja ringe ning lõpuks olimegi kodus. Eks ikka vahepeale jäi ka naermisi ja vahvaid ütlusi ning seiklusi(pigistage nina kinni ja tehke hääl hästi peenikeseks ja öelga: "Sealt siis paremale ning siis vasakule- köhahoog- ja sealt jälle ära pöörata-köhahoog." Ma garanteerin teile surnuks hirnumise ja püksi laskmise, päriselt ka.) nagu ka ülejäänud kahel päeval.
Ma ei unusta seda nädalavahetust mitte iialgi ja tänan südamest kõik neid, kes mind aitasid ja tänu kellele see kõik toimus. Ma saadan neile kilogrammi musisid, viis kilogrammi kallistusi ja tonnide viisi armastust. (LLL) Olete kallimad kullast!
Nädalavahetuse lood on Meie Mees - "Joogid minu poolt", Silvi Vrait - "Vana Pildiraam" ning Terminaator - "Sünnipäevalaul" ja "Carmen"
[Ja mõni romantika stiilis lugu mõne hetke mäletuseks ka.] ;D

Fantastilise neliku töö - puhkus kolmele plikale.


Neid kolme-koma-viite päeva ei ole võimalik lihtsalt sõnadesse panna, kuigi ma nii väga proovin üritada:

Kolmapäev.
Kuradi sitalt hakkas kõik. Alustades sellest, kui sitt ilm oli ja lõpetades sellega, et me ei suutnud otsustada millega Tallinnasse sõita - kas pole mitte raske. :/
Eks me siis läksime oma vanat ja ohutut teed, sest miks peakski uusi asju proovima. Eriti veel nii ohtlike ja raha eest[jutt käib rongisõidust]. ;D
Igaljuhul üle kivide ja kändude, mööda maanteid ja lennujaamast pool tundi ülemisteni jõudsime me lõpuks täpselt-täpselt marsale. Marsa sõitis-sõitis-sõitis-ja-siis-veel-sõitis, kuni me otsustasime, et nüüd peaks küsima mõnelt lahkelt Saue tädilt, kust maha minna, et jõuda maastiku tänavani. Tädi oli lahke ja andis meile vastuse, kuid kahjuks mõnede kilomeetritega eksimisega. Nii me siis küsisime järgmiselt tädilt, kes andis meile nii positiivse vastuse: "Siit ikka väga palju minemist!" Aitäh teile IGALJUHUL!
Tegelikult oleme me arusaanud, et Sauel on Harjumaa kõige sõbralikumad inimesed, sest keegi ei helista naljalt oma mehele, et anda talle käsk külmunud tüdrukud õigesse kohta viia. Tõesti, me oleme ülimalt tänulikud, sest muidu poleks meist kolm ülejäänud päeva peale tee tegemise ja nuuskamise asja olnud. ;D
Kohale jõudes tabas meid nagu arvata oli väga ilus vaatepilt, sest koledat lihtsalt ei olnud pakkuda. Ega igaüks ikka ei ole nii ilus nagu nemad. (A) Nii me siis vaatasime, kuulasime, imetlesime ja poputasime neid. Väiksed tülid olid küll majas, kuid saime hakkama. Kolm poissi ja kolm tüdrukut ning saidki kõik kohe omavahel ära jagatud.
(LLL) I + M = M + J = H + A (LLL) Tõeliselt armas, kuigi asjad ei lähe alati nii nagu peaksid. (666)
Ja lasimegi selle päeva siis ilusti öösse koos poikade ja filmidega[Ärge mitte iial Baieri nõida vaadake, tõsiselt. Juba sellepärast, et see Maariusele meeldis, jätke see heaga vahele! (:]

Neljapäev.
See oli selline ilus hommik, kus me kõik koos ärkasime[esimesel hommikul küll ühest toast, kuid erinevatest vooditest siiski.] Kõige parem oli aga see, et nagu ka Heleni vanaema on Saue elanik ja nende reegel on srõbralikkus, siis oli meie laud juba ilusti kaetud ning söök laual. Tõusime ainult vooditest püsti ja võisimegi hea maitsta!
Kui kõik head ja paremad asjad tehtud, siis võis parimate kallale asuda - BÄND! Meie kuulasime ja nemad toimetasid. Kui eile oli ilma lauluta ainult muusika, siis sel hommikul võis juba väikseid pröökeid ka kuulda. Igaljuhul oli chill, sest nagu mitte midagi erilist ei tee, õhtu tuleb kiiresti kätte, kuid siiski oleks kõik nagu NII ideaalne.
Väiksed nääklemised Maariuse ja Indrekuga küll olid. Aaa, õigus, vahepeal tuli meile majja uut verd ka - trummar Indrek astus bändi ja seltskonda. Natuke ülbevõitu oli, kuid Joel ütles selle kohta "otsekohene tüüp". Las ta siis olla ülbelt otsekohene tüüp.
Igaljuhul jõudis ka sellel päeval kätte see aeg, kus hakkasid pihta filmid ja chillid jutuajamised + veel muidugi mõned pudelid pealekauba. Nii pealekauba, et keset ööd me Meeriga sealt toast minema kolisime, sest lihtsalt ei suutnud. Üks mõnitas, üks sasis juukseid ja kolmas norskas nagu terve loomaaia täis elevante. Appike! [Kuid ikkagi omamoodi kogemus ehk CHILL.]

Reede.
Algas vist otsingute ja suurte vabandamistega, kuna me olime kadunud ja ega nemad ju mäletanud enam kuhu me öösel tõttasime. Nii me siis neelasime kõik nende teod alla ja KÕIK korras! Söögilauas ei ole mõtet näägelda, nii et rahuneme parem maha. Vahel läheb meist igaüks jokkis peaga ülemeelikuks ja TIHTI PEALE INIMESED EI MÄLETA, MIDA NAD EELMISEL PÄEVAL TEGID, NÄGID VÕI ÜTLESID! Sitt lugu ja tuttav tunne! ;D
Igaljuhul läks vist kõik jälle hästi ja te ei kujuta ettegi, kui HEAD nende uued lood on - MEELETU lausa.
Ka see päev läks sama chillist nagu teised - lihtsalt PUHKUS!
Alati meeldisid meile päevade lõppud, kus me kõik koos ühes toas istume[ühel diivanil ja üksteisele nii lähedal] ning vaatame kas mingeid saateid või ägedaid filme.
Seda õhtut me alustasime, siis 100 orgasmiga ning lõpetasime suhteliselt masendavate filmidega. Mina istusin vahepeal teistest üldse eemal ja mõtlesin oma mõtteid. Väike nutt ja masendus käivad asja juurde! ;)
Kui me eelmised hommikud ärkasime Meeriga koos ühest voodist, siis seekord nii ei läinud. Mina magasin kolm ööd kõik täiesti erinevates voodites. Päris laiahaardeline plika, eks!? ;D

Laupäev.
Nagu eluraamat ütled: "Kui meie alles ärkasime, olid bändipoisid juba mängu alustanud..."
See päev tundus nende jaoks eriti kiire, kuna varsti-varsti tuli minema hakata. Tegime siis jälle söögid ära ehk hellistasime neid veel viimast korda ja hakkaski nende peaproov. Peaproov, mida pidime paika pannes meie ka nägema, kuid mis jäi täiesti nägemata, sest pool 4 lähenes[või siis ei tahtnud nad meile nii geeniuslikke töid näidata enne kontserdi]. Eks see ikka solvas natuke, kuid tänaseks on see unustatud. Lahkusid nad nagu ei miskid. Ainult Indrek tuli ilusti meile nägemist ütlema, kuid teised võtsid seda nagu tavalist asja. Võib-olla oli see nututa ja kallistamata lahkumine parem, kuna see näitas, et ME NÄEME VEEL!

Kui ma aga hiljem koju tulin ja Mummiga sellest rääksin, siis ei olnud asi nii lilleline. Väike tüli ja phanadus meil oli, kuid tänaseks on KÕIK ideaalne. Soome sõit võiks nüüd paika loksuda ja tahaks selle lõbureisi ära teha.
Igaljuhul ei unusta ma neid päevi mitte kunagi. Võib-olla ei loe keegi nendest päevadest midagi erilist välja, kuid:
1) Ma ütlesin, et seda on raske sõnadesse panna
2) Vahel võivad lihtsad asjad palju õnnelikumaks teha.

Aitäh teile kolme päeva poisid ja H.I.M! ;)

Ma võtan soovilooks: Pulls - Võtan Käest.
[Me armastame neid rohkem, kuid neid teisi. Kõik võib veel muutuda, kuid värske liha tundub isuäratavam.] ;D