Kõik on võimalik.

2007-09-27T10:46:00.000-07:00

ELU ON LILL...

...kuid ka lilled vahel haisevad.

Mul on juba lihtsalt nii piinlik, et piinlikust enam ei tunnegi.
See on minu paik, minu koht ja tegelikult kirjutan siia siis, kui tundub selleks õige aeg ja õige koht. Mina olen selles kohas kõige olulisem, nii et kelle eest mul ikka pead teki alla peita. :)

Mis te arvate, miks ma üle nii pika aja just täna otsutasin kirjutama tulla?
Mis te arvate, kas Irisel läheb hästi, hästi või veel paremini? Hea küll, veel paremini on ka üks vastuse varjant. ;D
Ei tohiks vist ära sõnuda,(kolm suurt ilaklimpi üle vasaku õla ja jälle läheb elu edasi) aga olen praegu kõigega kuidagi väga rahul. Nojah, on muidugi selliseid pisikesi vigu, aga neid peabki selleks olema, et ma tervet suurt headust enda ümber tajuda suudaksid. See suur headus on mu ümber, mu sees, mu peal, mu all - seda on näha igas minu tükis ja tegemises. Ma ei tea, imelik on seda öelda, aga olen tõeliselt ÕNNELIK!

Esiteks ei saa ma mainimata jätta minu uut kodu-koolilinna - Tartut. Esimene päev oli väga raske, teine oli raske, kolmas keeruline, neljandal ei tundunud enam midagi, viiendal oli vaikselt naljakas ja ülejäänud aja on sittakanti kodune. Teise nädala ei tundnud ma eriti midagi, kuna selleks ei jäänud erilist aega. Ikka ajas üks töö paaniliselt teist taga. Pidin vaatama, kuidas mu toakaaslane mõnusalt ainult ühte kuni kolme tundi koolis kannatas, kui mina vaevlesin kella nelja, viieni koolimajas. Isegi koolielu on ebaõiglane! Kuid juba kolmanda nädala kohta võin hea nädal öelda. Nii harjunud ja kodustunud pole ma vist veel kunagi olnud. Olen rahul nii kooli, kodu kui ka linna valikuga.
Teiseks on olemas inimkonna seas see üks inimene, kes paistab teiste seas palju värvilisemana välja. Kui mu sõbrad on hallimassi sees vikerkaare värvi kirjud, et neid eristada suudaksin ja teaksin värvi järgi, kui oluline keegi on, siis tema on kohe märgatavalt säravam teiste seas. Ta särab, kui teda kaugelt vaadata ning lähemal vaatlusel saab näha, kui soojad ja ilusad värvid tema kesta ilustavad. Ta on pealt nii soojade värvidega kaetud ning seest nii mõnusalt soe ja pehme. Talle oleks nagu sündmisest saati kõike kulbiga täpse koguse antud. Mitte midagi pole puudu, mitte midagi pole üle(kui siis vahel headust). Tema kõrval on see õige paik, millist mitte kusagil mujal ei leidu. See koht on olemas, aga mitte kõigile. Praegu olen mina avastanud selle muinasjutumaa ja loodan, et sealt lahkumine ei tule veel nii pea. Hoian kinni, kui vaja. Ehitan sisse omale TEMA magneti, mis ei lase tal ära kaduda ega kindlalt raadiuselt minu kõrvalt lahkuda. Arvasin koguaeg, et minu punast leierkasti minu sees ei pane keegi kunagi õigesti mängima, aga tema on seda suutnud. Ma ei tea, kuidas ta selle nupu leidis, sest minulgi oli selle leidmisega raskusi, kuid tänaseks on see nupp talle teada ning uskuge või mitte, see on tal koguaeg sisse lülitatud. (:
Loodetavasti liiguvad nüüdsest tegemised väheke kiiremini, et hakata varsti kahe ja poole kodu asemel kolme kodu elu elama. Kõigematest Kõigem!

Kui enne oli minu lemmik värv kahtlemata punane, siis peale tänast peaksin hakkama heaga uut värvi otsima. Igaljuhul sellest värvist on mul rohkem, kui kõrini. Lihtsalt sellepärast, et isegi kõige sinisemad riided, kõige roosam nahk ja kõige kaugemad jalanõud olid mul täna täiesti selle värvi valduses. Aga ega me siis ilmaasjata just RedCross'i valinud. Oleksime tahtnud valget, oleks pidanud astuma bändi Whitesnake, oleksime musta eelistanud peaksime kuulama iga päev suures koguses Blackmetalit(teeb ikka piisavalt mustaks küll - vähemalt seest). Eks seesuguseid värvieelistustega kohti, tegevusi ja hobisid ole teisigi, mis annavad sulle kohe nimega kaasa värvi, millega sul terved päevad tegemist tuleb teha. Kaasarvatud muidugi Rist, mis tähendab Risti ja Viletsust ehk suurt oigamist, mängimist ja valetamist. :D
Mis ausast organisatsioonist me räägime, kui vähemalt aastas kümmekond korda me lihtsalt valetame.
*Olen ma jah Pille-Riin, tegelen ma jah juba 15 aastat malega, kuigi ise olen vaevalt malelaudagi näinud.
*Olen ma jah klubist "SahMat", kui ma ei tea, mis see males tähendabki.
*Olen tõesti Narvast, kuigi vene keele oskus on täiesti miinustes.
Tänu sellistele üritustele ma armastangi valetada, tänu sellistele üritustele mulle meeldibki kõigega liialdada ja kõiges tarka mängida. Tõeliselt head, abivalmid ja südamlikud inimesed on ühte kohta kokku kogunenud(enesehinnang tõuseb, tõuseb, tõuseb, põrkaski vastu lage, kukkuski tagasi maha ja voolaski maast läbi)

Tegelikult peaksin ma praeguseks kella ajaks Tartus olema, magama hakkama minema, et homseks kooliks valmistuda, kuid mis te arvate, mis mina teen?
Muidugi istun siin arvutis, täiesti oma Viljandi kodus, pole veel mõtetki magama minekust tulnud ja olen otsustanud peale tänase ka homse endale vabaks võtta. Vahel võin MINA KA seda lubada, teised niikuinii teevad seda päevast-päeva koguaeg.
Aga ma luban, et ei lase ennast käest ära. See on ainult see üks kord homme täiesti põhjuseta. Luban, et enam seda ei juhtu, nüüdsest olen jälle korralik tartu tütarlaps, kes kasutab ära, et talle võimaldadatakse ikka veel õppida ja targaks saada. (:
Seda peaksid tegelikult kõik noored tegema, sest see on nii kuradima tähtis ikka. Ilma selleta pole mitte ükski maailm värviline ega avatud ustega. Olen rahul!

Olen vist praegu kõigega rahul. Maailm on täis värve.

Varsti lähen sätin ennast magama, homme ärkan, millal tahan ja siis sätin ennast Tartu poole. Selle nädala reede veedan koos Bad Orange poistega Tartu Big Ben'is. Kui mitte nendega, siis Siretiga neid vaadates küll. Nagu kohutavalt ootan, nagu kohutavalt kardan või nagu üldse ei ootaks ka. Saa siis aru, mida see paganama Iris on roostetanud seest tühja poldikese sees jälle mõtleb. Sa mõistad? Aga sina? Sina ikka tead?
Vahetpole, vähemalt tema ja mina teame! (:

Armastan teid kõiki palavalt ja saadan mõned suured musid ja kallistused teile kõigile teele. Mõtle, kui ammu pole ma sind näinud või sind. Sind seal pole ei tea, mis iidamast-aadamast kohanud ja sinuga pole rääkinudki. Issand, kuhu see aeg niimoodi kaob, sööb teist keegi seda? Loodetavasti on ka hea ja jääb sulle vähemalt hetkekski kurku kinni, et kõik asjad tehtud saaksin.
Õiged inimesed ei kao isegi siis, kui neid näha pole. Õiged inimesed teavad, et südames vaatan ja tunnen neid ma iga kuradima päev! (LLL)

Ülimalt head lood teie kõigi pihta:

Enya - Orinoco Flow
Bad Orange - Tuli ja Jää

Killuke kulda
Terake teemante
Natuke nalja
Parajalt poseerimist
Veidike vürtse kõige peale
-about me-

Mopstigi!

2007-06-12T12:52:00.000-07:00

Mis mõttes nagu?

Peaksin praegu kahe käega pead kinni hoidma ning mõtlema, kui kaua ma selle koha olen unarusse jätnud!? Kas tõesti pole juhtunud mitte midagi märkmisväärset? Kas tõesti polnud tahtmist sellest rääkida?

Juhtunud on rohkem, kui vaja oleks. Rääkida oleks samuti paljustki, kuid see maailm on kuradi kiire. Tuleb leppida sellega, kui keegi kogematta lähedale sattub ning kellele saad kiirelt kõik oma tähtsad jutud ära rääkida. Nii see elu läheb, kui oled lõpetamas kooli, vaevled viimases klassis ning pea on rohkem palke, kui pulki täis. Tänaseks sai minu jaoks see 12 aastat vaeva TÄIESTI,TÄIESTI läbi. Nüüd tuleb üle elada vaid need kontsadel kõndimised, paari tunnine igav direktori kõne ja muidugi kõige raskem - üks ütlemata pidune öö. Selle nimel aga, et see kõik on minu elus täiesti-täiesti viimane võib teha kõike. Mitte miski pole sellel päeval raske, kõik tundub kuradi kerge ja kurb. Mõelge, täiesti läbi! Jah, ülikool või vähemalt kõrgkool on veel, kuid see on hoopis teise maiguline. Seal on vaeva nägemine märksa väiksem ning vabaduse maiku saab suhu võtta, mitte keele otsaga maitsta.
Mis saab minu suvest? Kuhu on jäänud minu töö? Kuhu jääb meie septembrine sõit?
Vahel, või suhteliselt tihti vihkan ma seda inimest, kes kõik lihtsalt oma käe järgi ümber seadis. Kurat, kui sa midagi teha ei oska, siis ära üldse tee. Ta on minu jaoks nagu minu tuba. Kui seda keegi teine koristab, siis ei leia ma sealt iial midagi ülesse. Vanasti olin ma emme peale pahane, kui ta mu toas kõik ümber tõstis, nüüd olen ma vihane SINU peale, et sa meie elus kõik plaanid valedesse sahtlitesse toppinud oled. Viska ennast minema, korista enda sisu, muuda oma elu ja jäta heaga minu oma rahule. Kolm aastat ei võrdu sul kahe kuuga, jäta see meelde!

Oh, üks asi sai kaelast ära räägitud, mis juba päris pikka aega hingel oli. Sain oma südant jälle mitmetele võõrastele silmadele näidata. Kõige parem elus ongi rääkida neutraalsete inimestega, kes tegelikult midagi täpselt ei tea. Vaid nemad kuulavad su ära ja oskavad öelda, mis kõige õigem - neil lihtsalt puudub arvamus, mis kas toob sulle head või halba.

Õnneks oli meil koos veedetud nädalavahetus ja loodetavasti tuleb teinegi kiirelt otsa. Kahju muidugi, et kõige suurem suhtlemine tuleb välja vaid ebakaines seisundis, aga eks oleme selle ise nii kriitiliseks ajanud. Peaasi, et see kõik kiirelt läbi saab. Miks armastus mõnda inimest külmaks jätab ning teisest hoopis teise inimese vormib? Armastus on ilus asi, aga see võiks kõigile ilus olla. Kurb, kui ühele on see ilus aeg, kuid samas teisele lähedasele inimesele üks valusamaid perioode elus.
Ainult need ratastega riistad ja kullast südametega raudmehed suudavad elu nii värviliseks värvida, kui see tavaliselt nendega koos olles on. Kõik tunudb nii ilus ja mitte ainult siis, kui promillid lausa kõrvadest välja astuvad. Nad on isegi hommikul valusa peaga kallid ning närvidele rahustavad. Tavaliselt olen just mina see õeluskott, paha inimene, pidev õiendaja, ebaõigluse jumalanna, kadeduse kuninganna,viha sõber ja draama tekitaja. Miks mina suudan alati kõige halvem ja paham olla? Miks seda kunagi keegi teine ei oska?
Kõik, kellega suhtlen suudan mingil hetkel endast eemale peletada. Kas see peabki olema iga eluperioodi tipphetk, ei oska mina sõpru valida või asi on ka tegelikult minus?
Aga alati ei pea blogid olema ainult masendavate asjade jaoks ning vahel tuleb siin ka oma kohutavaid rõõme ja südame hõiskeid avaldada. Minu süda hõiskab praegu osutiga Tallinna suunas. Tegelikult on see keelatud suund, kuhu ei tohiks ma vist kunagi vaadata, kuna asi kisub alati natukene valesse suunda, aga mina ikka vaatan. Seekord olen ma oma valikuga kõige vähem rahul.
Miks ei võiks olla nii, et on olemas ilus muinasjutt, mille sees meie kahekesi elame. Kasvõi natukene, kuni meil koos on lõbus ja teineteisest mitte mingisugust pahelist arvamust pole. Miks ei võiks olla meile kallitel inimestel seni veel ühed kallid inimesed varuks, et kui meie mingiks hetkest natukeseks kaome, siis on neil olemas need, kes neile täpselt sama ilusaid lauseid lausuvad ning ei jäta neid tähelepanuta ja hooleta. Miks ei võiks olla elu kergem ja pakkuda meile naudinguid? Selle asemel saame ikka natuke rohkem kurbust. Isegi salajane armastus teeb kellegile haiget, kas minule endale, temale või isikule kolm-neli-viis. Kohutav, aga samas ilus. Tema on ilus. Natuke liiga palju numbreid on ta elus, aga see ei ehmata mind. Ta on just see inimene, keda esimest korda nähes hakkavad jalad värisema, kellega koos olles on kaks võimalust: kas jalust lööb nii nõrgaks, et kukud värisedes tema jalge ette maha või tundud endale nii kerge, et hõljumine oleks nagu täiesti tavaline nähtus. Ta on täpselt see inimene, et kui peaksin mõne inimesega rääkima ja tema minu selja taga seisab, siis hakkab hääl värisema ja sõnad lähevad sassi, sest ei taha ühegi vale sõnaga tema unelmat minust rikkuda. Ta on see mees, kellele jääb pilk pidama ka siis, kui samal ajal peaksin hoopis teisele inimesele tähelepanu pöörama. Miks on vahel nii, et kõik keelatumavad inimesed ajavad meil pead kõige enam sassi? Kas ainult mulle tunudb või elu ongi paganama raske, kuna me lihtsalt ise elame selle nii keeruliseks. Pole olemas lõngakera, mida lahti ei aruta, kuid mulle tundub, et minu elu on niivõrd sassis, et seda ei arutaks ka surmapäevani lahti.
Teate, mida mina peale keskat teen? Ma lähen keelatudviljade turule meesteletti müüjaks. Ma saan igapäev vaadata neid kõige ihaldusväärsemaid mehi, keda tegelikult vaadata ei või. Aga mina võin, kuna olen vaid süütu müüja, kes peab neid vahel lihtsalt vaatama, et neil kõik korras oleks ja keegi neid e varastaks. Ja muidugi pean neid katsuma, kui neid tuleb panna paberkottidesse nagu turul puuvilju. Tõeline pidu! Töö, mis oleks nagu lust ja lillelaat.

Oh jumal, ma vist oskan suust ainult junne välja lasta. Mitte miski pole kuld, mida ma ütlen. Isegi hõbedat pole minu öeldute sees. Ma arvan, et see on lihtsalt üks suur ära roostetanud rauakola, mis minu seest välja purskab. Ei tahaks ennast laimata, aga te loete ju ise ning tunnete ja näete ning mõistate, millest ma räägin!? Öelda jah või tahate jah öelda?
Aga kuna ma see nädalavahetus märkasin, et saan kõike, mida tahan saada. Isegi siis, kui selle pärast ei võitle, siis pole vist vaja kõige pärast pabistada. Küll ka mina olema kunagi mõistuse saan ja tarka juttu räägin, sest ma lihtsalt tahan seda. Nagu targad lollid ütlevad: "peasi, et ise rahul olen" (:
Proovin siis enda üle uhke olla ja siit poolt lõpetada. Midagi tarka teada keegi ei saanud, kõik oli juba vana ja kulunud, aga ikkagi mõned rõõmupallid ja kassijunnid tulid üle pikkade aegade tagant taas siia poole. On vähemalt, mille üle pikka aega rahu tunda. Kunagi näeme taas, vanake! (:

Aitäh ja lõpetan looga Smilersilt "Keelatud viljade turg"

NB! Mul on täna lihtsalt see päev, kus ei räägita tarka juttu, vaid kõike, mida sülg suhu toob. Vabal ajal olen normaalne, kuid kurb on tunnistada, et asja mida mul pole, on vaba aeg.

2007-02-25T03:53:00.000-08:00

Halenaljakas!

Mida enam päevi või aastaid ma oma elust elan, seda enam hakkan tundma, et Õnn on TÕESTI vaid üks hetk kahe õnnetuse vahel.
Miks ei võiks olla ka minul niimoodi, et kui üks nädalavahetus on supper hea, siis teine oleks näiteks veelgi parem!?
Ei, minul peab ikka olema, et kui üks nädalavahetus on suurepärane, siis järgmine tuleb katastroofiline.
*Neljapäevane R2 LIVE oli ilus, hea, tore, südamlik, rahulik,mõnus, eriline, haruldane jne jne.
*Reedene kuursaal oli selline niisama kuursaali keikka, kus nautisid natuke, suhtlesid natuke, andsid paar head ja paremat üle ning asusid magala poole teele. Mitte midagi erilist ega unustamatut! :/
*Laupäevane pani aga katastroofile enamusliku ja kõige kirkama punkti. Kõik pidi tulema nii ilus ja hea, kuid tuli koletislikult kohutav ja kõik tänu kuradi fucking Kerlile, kes otsis miljon vabandust miks ta tulla ei saanud või millega mind süüdistada tema mitte tulekus. Ma luban, et järgminekord kellegiga kokkuleppides helistan ma sellele inimesele hommikul kell 6 ja ütlen, et olen igaljuhul tulemas. :/
Saime siis sellest üle ja hakkasime vaikselt õnnelikumaks muutuma ehk naersime ribadeks ja naerutasime hulludeks, kuid ikka on valgede lammaste seas üks see erksalt kollane, kes suudab oma värviga kõik närvi ajada. Imelik, et see inimene on oma vanuse kohta nii ebanormaalne, et seda on lausa ebanormaalne vaadata.
Kallis helitehnik, äkki sa suudad teinekord oma näppe, suud, kõrvu ja kõike, kust sul seda negatiivsust välja tuleb kinni hoida, kuna tänu sinule on juba piisavalt SITTA juhtunud!

Igaljuhul olen ma ülimalt tänulik Andresele, kes meid enda juurde võttis ning öömaja pakkus. Me kõik oleme sulle ülimalt tänulikud, kuna sinuta poleks meid praegu olemas, oleksime maantee äärsed kringlilapsed. *Kummardus*
Tänane hommik maantee ääres ei läinud ka rohkem ega vähem kui tund aega ja usute või mitte, kuid see on sellise külmaga ikka sittakanti palju. Eriliselt külmaks läheb olukord siis, kui ärrituda nende totakate autojuhtide peale, kes istuvad soojas autos lühikeste käistega ja lehvitavad meile. Te tõesti mõnitate meid või? Mis teil kõigil meie vastu on? Aru ma ei näe! (:

Ma tänaseks lõpetan selle halenaljaka komöödia kirjutamise ja ootame järgmist hetke, mil ma selle lehekülje leian ning loodetavasti tuleb järgnev jutt jälle POSITIIVNE, sest mulle meeldis positron olla. (negatiivset ma lihtsalt ei kirjuta, kuid ma tean, et seda tuleb kindlasti rohkem, rohkem ja rohkemgi veel.) ;)

2007-02-20T10:20:00.000-08:00

Tulvil kiindumust!

See oli üks kõige südamlikemaid päevi, minu pika eluaea juures. Kui ma muidu lapsi eriti ei armasta ning neid muidu suhteliselt hilja omale soetada tahan, siis alati võõraid lapsi vaadates või nähes neid vaeseid ilma vanematate lapsi tuleb mul suur tahtmine nad endale krabada.
Esimene kord Väikemõisas polnud pooltki seda, mis seekord. Võib-olla sellepärast, et lapsed tunnevad su ära ning sinu seal olek teeb neile palju suuremat rõõmu.
Kahju, et sealt kunagi rõõmsana lahkuda ei saa, vähemalt seekord mitte. Omalgi tuleb pisar silma, kui väike tüdruk nutab ja sinust kramplikult kinni hoiab, et sind mitte koju lasta. Südamel hakkab valus, väga-väga valus.
Lihtsalt ühe hetkega, vaadates sulle oma pisikeste ja siirate silmadega otsa võib keegi sinu sisse nii sügavale pugeda, et omalgi hirm peale tuleb.
Väike Liis, ma luban, et tulen sinu juurde tagasi ja kui kõik oma võimu kokku võtan, siis saan sinuga rohkemgi koos olla, kui ainult hetke. (L)

2007-02-18T11:07:00.000-08:00

PIDU Saaremaa moodi!

Nagu minu suur pealkiri teile juba ütleb - Siin elus on tõesti KÕIK VÕIMALIK!

See kaks kuud suurt ootamist tasus tõsiselt ära, sest see tugev armastus, mida ma praegu tunnen paneb mind lihtsalt särama. Ainult naeratan ja juba tervelt kolm päeva järjest on hea olla! Kuidas ma seda kõike seletan, kui see kõik oli seletamatu. Ma isegi siiani ei usu, et üks pidu võib niivõrd võimas olla, mis siis veel kirjutamisest saaks.

Ma proovin siis need kõige naljakamad ja värvikamad seigad ette kanda:

Meil juba algas kõik hästi, sest nelja koma viie tunniga viljandist saaremaale jõuda on juba suur saavutus, rääkimata siis hääletamisest.
Igaljuhul olime me jube vara seal ning mitte midagi erilist teha ei olnud. Tuli aga välja, et Saaremaa on samasugune nagu Tallinn - aeg lausa lendab!
Imelikult kombel oli meil koguaeg jube lõbus, naerda ja laulda sai palju(võib-olla isegi liialt).
Kuni suure klubiõhtuni oli asi suhteliselt tühine, kuigi kodune. Sõime, vaatasime telekat, istusime pargis, kus sai kõvasti, valesti ja hästi-hästi kaua lauldud, siis istusime tolgustega, kes otsustasid, et kusagile lambi kohta on toredam minna, kui meiega koos olla. Olge siis sellised, meil ka teid vaja ei läinud, meil oli teietagi tore!
Alates Divast, alates sellest hetkest, kus nad lavale astusid läks kõik ainult ülesmäge. Lood olid küll tavalised ning peale Wild Thingi midagi enneolematut ei olnud, kuid sellegipoolest oli see keikka ülimalt eriline. Võib-olla on asi tingitud selles, kui kaua me neid näinud ei olnud, võib-olla sellest, et Saaremaa on üks ütlemata suur paradiis.
Peale suurt vehkimist, hüppamist, suu kõrvuni naermist, väikseid trikke, silma vaatamisi ja tegemisi võisime puhkamisele otsa vaadata. Võisime minna kohta, mille sarnast keegi kunagi näinud ei ole. Paika, mis sai koheselt kalliks. Vahetpole, kas Saaremaa Viin või Saaremaa hotell, kõik on ühtemoodi Saaremaa ehk PARIM! (:
Mõtlesime, et umbes tund või kaks saame vabalt rahulikult ennast korda teha, telekat vaadata ja puhata, kuid ei läinud mööda vist minutitki, kui meil juba terve prigaad ukse taga seisis. Alguses natukene vaiksemate või siis lärmakate kuid tähtsuselt väiksemate inimestega, kuid umbes poole tunni pärast, täpselt peale õiendamist võisime enda[loe:Heleni(L)] kolmeses toas näha umbes viiteteist inimest. Kummist tuba, koos väga õrnade asjadega, peaks mainima. ;D
Need olid siis viimased hetked, kus me võisime oma tuba täiesti puhtana näha. Hommikuks see kahjuks selle alguse toaga sarnane ei olnud. Pooled asjad puudu, pooled ajad teistmoodi, pooled asjad rikutud - seda saabki nimetada PEOKS.
Naljakamad hetked: Jaagupi iga tunnised(vahepeal minutilised) ilu hetked minu rohelise harjaga: "Mul on soeng jälle jube sassis!" / väiksed lasteaia mängud suurte meeste vahel(plaks ja parem käsi, plaks ja vasak käsi...) / aju masaas / peale mida mees enam absoluutselt ei kontrolli ja jagab tiigrile lakse / Tiigri pidevased nutmised ja kukkumised - õhtu nael oli muidugi Tiigri kappi kukkumine, millesugust vaatepilti ei unusta ma vist mitte iial / meeste naermine niimoodi, et pisarad jooksevad / Miku ärritumine, kuna ta pole kõiki maailma naudinguid veel kogenud / tiigri jope sobib meestele või vähemalt ühele Jassile siin maailmas üli hästi / jassi ja pisikese maadlus, mis lennutas seina pealt kildudeks pealtnäha tühise maali / Elmari kohatused: "Mikk, kas tõesti on Jaagup sinust tugevam?" Kõige masendavam hetk, kus kõik nutvad ja kaklevad "Paneme nüüd pidu edasi!" / Roll: "Mikk seisab muidu ilusti õlad koos, kuid kui ta on täis, siis tal on oks ikka maksimaalselt laiali." ja üleüldse kõik need näod, teod ja ütlused, mis kohe meelde ei tule, kuid kohapeal tervikuks kokkku meeletu nähtuse kokku panid.

Nüüd peaks rääkima sellest negatiivsemast, kuid SIISKI naljakatest tagajärgedest:
Meie toaseinal oleval maailil ei ole enam klaasi, see on nüüd kahe käterätikuga hotellist natuke eemal olevas prügikastis / ehk siis kahe käterätiku võrra on hotell vaesem / kapis sees olevad sahtlid on suhteliselt vaevaliselt kapsi küljes kinni, nii et raskeid asju poleks mõtet peale panna / seinad on ära kriibitud, kuna kaks meest ei suutnud kahte jalga maapeal hoida, neil pidi üks tingimata vastu seina olema / vaibad ja voodid on täis viskit, kuna see oli meil nagu joogialus, mille kohal jooke valati / terve rõdu alune on suitsukonisid täis, nii et loodetvasti tuleb lumi uuesti peale, et keegi seda ei avastaks / meie tuppa jäi kolm suurt koti täis tühju alkoholi pudeleid + mõned täis õllepurgid öökapi peal. - ma loodan, et see on piisav põhjus miks te ei tahaks juba ööbima minna Saaremaa hotellis olevasse tuppa 209. ;D

Nüüdsest me teame, et tavaliselt tavaliste inimestega koos istudes ja juues võrdub see sõnaga jooming, tavaliste inimestega natuke aktiivsemalt juues võrdub see sõnaga läbu, kuid selle seltskonnaga koos juues võrdub see suurtetähtedega sõnaga PIDU!

Kui ma enne armastasin teid 1000 korda, nüüd kaks kuud umbes 50 korda, siis nüüd võite need summad omavahel liita ja korrutada juurde 101 ning saate summa, kui palju ma neid nüüd armastan. Ja kõiki neid inimesi, kes on mulle veel tähtsad, sest nende 8'ga oleks see olnud PIdu, kuid teiega oli see PIDU! (neid TEID kalleid oli mul seal 5 ja üks oli kunagine kullake ehk kokku 5,5 kallist inimest lisanud sellele teisele 8'le armsale seltskonnale. Kokku tuli perfekte 13,5! ;D)

Nüüdseks on juba magatud, kuna Messu kodu on hea soe ja kodune koht. 3 aasta tasuta sõitmisedki on kätte saadud ja nüüd võib oma elu tavaliselt jälle edasi elada. Kuni järgmise nädalavahetuseni! Kõige suuremad suudlused TEILE ja kõige magusamad kallistused TEILE! Ise jagate, kes mida saab, ärge ainule kaklema minge, sest tüdrukud on nõrgemad & ikkagi minu kõige musimad! ;D

Armastust maailmale. (L)

Nädalavahetuse konkreetne lemmik: Girls Aloud - I Think We're Alone Now

2007-01-07T12:50:00.000-08:00

Vaheaeg ehk kaks nädalat õrritamist!

Kokkuvõtteks võiks vist suurte tähtedega OLEMINE öelda, kuid lahti arutades võiks see natukene rohkem puhkamise, lebotamise, niisama olemise, vedelemise ja mitte millegi korda saatmise moodi välja näha. Igaljuhul teiste vaheaja kohta uurides ja lõpp tulemuse teada saades peaksin ma pea padja alla panema ning häbenema, et olen luuser. Võib-olla on asi minus ja olen laisk või on asi veelgi rohkem minus ja keegi lihtsalt ei taha minuga oma vaheaega veeta.

Tegelikult ei ole asi päris nii hull, sest nagu ma varemgi olen öelnud - puhkust tuleb nautida[seda siis kasvõi niisama magades.] Lõpuks see tüütas aga ära ja ma häirisin peale teiste ka iseennast. Suurest igavusest tulevad kõige lollemad mõtted ja tagajärgi lakud veel päris kaua peale seda sirgeks[ja peale seda ka mõned tunnid kuivatad oma ilma. :/]
Esimest nädalat ei saa küll päris vaheajaks nimetada, kuna siis ainult pühitseti võlts-mustijõule. Kui muidu võib jõule isegi rahu ja armastuse pühaks nimetada, siis need jõulud olid lihtsalt päevad, kus terve pere kodus istus ja telekat vaatas. Ma isegi sõin need jõulud nii vähe, kui see vähegi võimalik oli, kuna välja vaadates ei olnud mitte mingit isu omale sisse ajaga seapraadi ja hapukapsast. Seega võtsin kotist mõne mandariini, natukene kartulisalatit ja enamvähem sellega minu jõulud piirdusid. Ma loodan, et teie omad läksid natukene sisutihedamalt. (:
Oma jõule pean eriliseks ainult mõnede teadmiste poolest: "Nooremad võivad ilusad olla, kuid nendega elus midagi peale hakata küll ei ole. Vältige endast nooremaid noormehi!" (6)

Edasist ma eriti ei mäleta, järelikult vedelesin niisama või käisin tähtsatel jõulupidudel, kuid mälulüngad täituvad alates reedest, kus meil Mairiga tuli geniaalne idee üks kõva praaznik maha pidada.
Reklaamisime me seda siis kui:
"Pidu väga erinevatele inimestele erinevatest Eestimaa otsadest suures kahekordses majas sauna ja kaminaruumiga."
Vipimatele sai muidugi öeldud ka lisajõude "Tüdrukuid on blonde,brünete ja punapäid vanuses 15-26!"
Kohapeal selgusid siis need, kellele selline reklaam mõjus ja tuhandetes kogustes neid, kelle jaoks see tekitas kas ükskõiksust, hirmu või ahvatlust. Nüüdseks, kui pidu läbi on võin mina öelda, et mina kui üks korraldajatest jäin sellega ülimalt rahule, kuna igal peol tuleb ette väikseid komplikatsioone. Ilma nendeta ehk siis üldjuhul Jan'ita ei oleks pidu ideaalne. Igas täiuslikus peos peab olema igasugusest valdkonnas inimestele väga erinevaid meelelahutusvorme. Olgu selleks siis kas muusika kuulamine, tantsimine, laulmine, joomine või isegi kaklemine.
Tuli see aastavahetus igaljuhul kill-koll-põmm-põmm-klirr-klirr-laksaki-põmaki-tuhh-norse-naer-lürps-krõks-plaks-vöäk ja hommik!
Aga nagu minul ikka siis ükski tähtpäev ei jää ilma moraalita. Seekord kõlab see nii:
"Irisel mitte usaldada igaüht, kellel ilusad silmad ja ilus hääl. Nüüdsest tuleb usaldada neid, kel vähem välimust ja rohkem hoolivust."

Sellega seoses peaks panema paika ka need uue aasta ootused, lootused ja lubadused, mida aasta pärast vaadata ja mõõta, kui hästi ma neid pidada või täita suudan.
Ootused.
*suurepärast aastat
*tühimiku täitjat
* enneolematuid seiklusi
*uusi ja huvitavaid tutvusi

Lootused.
*olla selline nagu ideaalis näen
*mitte kaotada oma kõige kallemaid sõpru
*vanematele parem tütar
*leida lõpuks omale mingi kindel suund elus
* KAUGUST ja KUUMUST nautida(võimalikult kaua)

Lubadused.
*ma unustan ära oma tähtkuju märgi ehk siis lõpetan intriigid ja kadedused. Ma ei ole uhke selle üle, mis mulle endale kõige rohkem valu tekitab.
*sammun enda loodud ideaali poole.
*ei lase endale lähedale ega sisse isikuid, kes juba pealtnäha suures koguses naisi armastavad. Aitab mulle põdemisest nende pärast, kes seda kõige vähem väärivad.
"Ei võta südamesse, vaid suhu, sest sealt on kergem välja sülitada!"
*naudin elu veel suurema haardega, kui sel aastal
*AUSTAN JA ARMASTAN neid, kes mulle oma armastust ja hoolivust kõige enam näidanud on.

Vaheaja nii öelda teise poole ja minu keeli selle ühe vaheaja nädala ma raiskasingi ainult olemisele. Oli küll selliseid väikseid käimisi ja tegemisi, aga mitte midagi sellist, mis meil tavaliselt vaheaegadel jalad alt lööb, sest väsimus kappamisest on nii suur. Mõnes mõttes on see hea, et suudad ainult iseendale ka pühenduda, kuid mina olen ikka see tüdruk, kellele meeldib KÄIA, OLLA, ja TEHA. (6)
Seekord seda ei olnud - vähemalt nädala sees mitte. Ehk sellepärast tuligi kätte võtta ja KÕIK ühel nädalavahetusel tasa teha. Mõtlesime ja arutasime küll kaua, kuid tegime selle suure patu ja kahetsuse ära: Me käisime keikkal! (AA)
See TEGELIK juhtum leidis aset siis Panoraamis.
Meil jäi nii sut-sut puudu, et oleksime sinna peaaegu mitte saanud, kuna Meeri otsustas kogemata oma ID-kaardi koju unustada. Otsisime siis igasugu erinevaid varjante ja trikke, kuidas sinna sisse võiks saada, kuid mitte ükski telefonikõne meid ei aidanud ning tuli omad võlud appi võtta ning niisama proovida.
"Mis toimub Meeri, me ei sära enam nagu staarid. Meie võlud on maha mängitud!"
Süda jättis ikka mitmeid lööke vahele, kuid ma talle selle ID-kaardi rahakoti peale panin ja märku andsin, et ta seda teisele turvale näitaks. Kaks turvameest Panoraamis oli nagu jumala kingitus, aitäh sulle Panoraam sellise heateo eest. Teinekordki! ;D
Sain omad kallistused ja musid Meeri käest kätte ja meie pidu võiski alata.
Algas see igaljuhul suure sokiga ning seda MITTE AINULT minu jaoks, vaid igasuguste teiste tsikkide jaoks samuti. Palun Käpp, ära seda enam mitte iial tee. Ükskõik, kui raske see sinu lapsepõlv ka olnud poleks. Sind ette tänades! (:
"Aigutus-hea laul-aigutus-aigutus-aigutus-hea laul-aigutus-aigutus" nii mööduski meie keikka. Oleks võinud ise rohkem möllata ja karata, kui imelikul kombel ei olnud selleks tahtmist. Nüüdsest ma võin tõesti öelda, et hakkan sellest bändist üle kasvama. Ootame ja vaatame, missuguste üllatustega nad meid veebruaris üllatavad ja siis otsustame mis nendest väikestest nunnukestest edasi saab. Nad on siiani kallid, kuid mitte enam nii head.
"Eks iga mees kaotab mingil hetkel oma kehtivusaja!" (A)

Peale keikkat toimus väike istumine ja ootamine ning öine möll võis alata. Teades neid mehi oleks pidanud me teadma, et terve öö oleme me lihtsalt üleval, avastame Tallinnat ning joome kusagil pubis õlut. Nii etteaimatavad mehed!:/
Sel hetkel ma kahetsesin, et Ketlini juurde magama ei läinud, kuid praeguseks võin öelda, et vahva nädalavahetus oli[imelikul kombel ka koos Vahvaga. (:] Peale öist möllamist mõtlesime, et võtame aja maha ja lähme paneme kusagil pea padjale. Me olime sellele pehmele ja soojale[pealekauba ilusale] kohale juba nii-nii-nii-nii lähedal, kui me sellest äkki lihtsalt ära ütlesime ja selle asemel külma maantee valisime. Nii asusimegi kell 9 Pärnu maanteele, mis pidi meid lõpptulemusena Messu juurde viima. Jah, kella 11'ks olimegi me juba seal ja võisime rahulikult teki all mõnuleda. Kella 4'ks pärastlõunal olime me ülval ja seda kõike nende isuäratavate tidulõhnade peale, mis meile ninna pitsitasid. Messu, sa hellitad meid niiviisi ära! (:
Terve õhtupooliku me mõtlesime mida õhtul teha, kuid kuna aeg aina lendas ja mingiks hetkeks kell juba 12 oli, siis otsustasime mitte midagi teha ja jälle lihtsalt niisama vedeleda. See tuli meil ülimalt hästi välja - nalja ja naeruga nagu meile ikka kombeks. ;D
Täna hommikul ärkasime normaalsel ajal ja proovisime Messut vastu hellitada ning talle sööki voodisse tuua. See ei läinud hästi korda, kuna ta rikkus üllatuse oma varem ärkamisega ülesse, kuid sellegipoolest maitses talle toit oivaliselt.
Nüüdseks olen ma kodus, pidzaamas ja sätin ennast varsti magama, kuna homseks on see kahenädalane(loe: nädalane) puhkus läbi. Hakkab jälle peale see kolme kuune vatt(loe: raud) ja vaev peale. Tuvi bioloogia, Artma kirjandus, Mülleri füüsika, Leinuse usund - äkki hakkate mu matuse asju ajama, sest te võite kindlat surma oodata.
Palun ilmataat, too meile nüüd natukene külmapühasid või kui seda ei saa, siis praeguse ilma juures oleks kuumapühad ka päris mõeldavad! Palun. (A)

Head ööd teile ja sama piinarikast koolisurma kõigile. Peame selle poolaasta ehk neli kuud piinarikkalt vastu. Pigistame silmad kinni, hoiame kõvasti juustest kinni, trambime jalgu ning äkki läheb asi natukene kiiremini. (:

Päevalugu: Meatloaf - I Would Do Anything For Love

Hea tuju puhul armastan ma sind, sind, sind, sind, sind ja sind ka. (L)
Ja ma ei vihka mitte kedagi, isegi mitte SIND! (:

2006-12-07T10:39:00.001-08:00

8 kuud pingelist ilma!

Natuke hirmuäratav tundub mõte, et juba kolmandat nädalat järjest karjub minu sees mõte, et minu elu on nii üksluine: kodu, kool, nädalavahetus,kodu, kool, nädalavahetus, kodu, kool, nädalavahetus ja niimoodi juba enamvähem 2 aastat järjest. Sellepärast tuligi teha lõplik otsus millegile öelda "EI!" Nii kurb, kui see ka pole, siis kodule ja koolile ma seda teha ei saanud, kuna kusagilt on vaja saada moraalset ja materjaalset tuge ning mingisugusena tahaks kunagi karjääri ka teha. Seega jäi üle see üks ja ainuke, mis on tegelikult hea, kuid rohkem kahjulik kui kasulik - rahapumpajad!
Peale reedet võime öelda: Veebruaris näeme, kallikesed! (:
Olen selle otsusega rahul, kuna nüüd jääb natuke rohkem aega inimeste jaoks, kelle jaoks oleks pidanud seda juba ammu jääma, raha armastab nüüdsest peale mu rahakotti märksa rohkem ja koolielu muutub võib-olla natukene selgemaks ning püüdleb paremuse poole. Võib-olla nüüd tuleb see aeg, kus peab iseennast leidma ning hakata asju ajama selleks, et septembris teile kõigile lennujaamas lehvitada. Oii, kuidas ma seda minekut juba ootan!

Aga ega siis kõik ei saa ka ÜDINI halb olla, sest tegelikult on juhtunud ka üpriski palju head. Esiteks see kõige lihtsam asi, et ma olen jälle aktiivne ja meiega saab JÄLLE ka Viljandis arvestada. Nii-Nii-Nii palju on korraldada: Noortekogu jõulupidu metsas, Valga lasteaktsioon, lastekodude külastus, kooli "Muusika karikas", klassipulm, vanade klassikaaslastega koosviibimine, tõeliste fännide kokkutulek jne jne - kas pole surmav? Kuid just sellist elu ma võib-olla tagasi igatsesingi. ;)
Teiseks mulle meeldivad olukorras, kus ma olen niivõrd mossis ja õnnetu, kuna elu ei lähe plaanipäraselt ka kisub KOGUAEG viltu ja siis äkki nagu võluväel ilmub ellu keegi selline, kellest ei osanud unistadagi. Ma arvasin, et ta on oma msn'i juba hävitanud ning ei tule sinna kunagi, kuid NÄED, ta siiski käib seal ning nüüd järjest-järjest tihemini. See on see, kui ratturitel pole 8 kuud enam head ratta ilma ja nad peavad hakkama hoopis teiste valdkondadega tegelema. ;)

Praegu on minu ja Meeri ja nelja poisi unistus see, kui saaks minna kusagile kaugele ära. Nemad teha seda, mida nemad armastavad ja meie vaadata neid, keda meie armastame.
Helen, me kõik loodame vaid sinule ja sinu kõige-armsamatele vanematele, kes suudaks teha imesid ja tuua taevasse päikse või siis 31 detsembri öösel taevasse raketid. ;)

[Loodetavasti hakkab kõik nüüd ülesse mäge minema ja anname siis Meeriga lõpuks puhkuse kõigile neile, kes meid nii väga vihkasid ning meie seltskonnas olla ei suutnud. Ärge kartke, ka järgmisesse kuursaali me ei tule, nii et head ööbimist teile!]

Päevalugu: "Hispaania bändidelt" ;D

2006-11-15T12:57:00.000-08:00

Irisel on sünnipäev ehk Joogid minu poolt.

Kas mul üldse on elus kunagi nii erilist, mitmekülgset, naljakat, põnevat ja parimat sünnipäeva olnud?
Nojah, kindlasti olid teatud vanustes ka need sünnipäevad toredad ja vahvad, kus sai palju kommi, torti ja mängida, kuid tundub, et ma olen kasvanud. Ma vist ei taha enam sellised sünnipäevi, kus ma mööda tube sõbrannadega ringi jooksen, kindlasti oma ilusat kleiti välja näitma soovin minna, võimalikult palju lollusi teeksin ja ennast kõrvuni sööki täis topiksin.
Tundub, et 19 on see vanus, kus neist asjadest juba vaikselt välja kasvatakse - ilus oli, kuid nüüd hakkas imeilus.
Nüüdsest hakkabki see elu, millest ma lapsest saati unistanud olen - ilus elu. ;D

See kõik hakkas pihta juba 9.novembri hommikul, kui ma vanemate käest kingitused kätte sain ning jätkus koolis kõikide nende soojade kallistuste ja ilusate soovidega. Oli ka muidugi ebameeldivaid kallistusi ja "mulla haisu" poisse, kuid ma püüdsin neist üle olla.
Olengi vanem kui teie, see tähendab, et vähemalt 300 päeva(loe: km) teist kõigist üle. Tatikari!

Igaljuhul saime me Meeriga terve neljapäevase päeva väriseda ja mõelda, mis reedest saab.
Mõelda, et alles paar päeva enne neljapäeva ei olnud meil mitte miski kindel[võib-olla peale selle, et asi jääb lihtsalt katki] kuid neljapäeks oli kõik nipet-näpet selge ja arusaadav. Vähemalt me teadime, kus me oleme ja kellele kutsed on välja saadetud. Muu ei olnud oluline, sest kõige tormilisemad otsused pididki tavaliselt parimad tulema[Võtan selle oma elumotoks nüüd]. ;D
Panime siis neljapäeva ilusti kappi järgmist nädalat ootama ja võtsime sealt välja uhke, ilusa, muusikalise, punase ja imearmsa reede.
Ta tuli, Ta oli ja ära minemist me ei märganudki - järelikult sai tal mingil hetkel kõrini, et temast enam välja ei tehtnud ja laupäev rõõmuga vastu võeti.
Reedest siis nii palju, et ma ärkasin hommikul ülesse, sõin, käisin pesemas, läksin vist kooli ka, tulin koolist koju, jälle sõin...

....ja SIIS oligi käes Tartusse minek.
Päev, mida me ootasime tegelikult rohkem, kui kolm kuud. Päev(loe:öö) mille lähedale ei küündi ükski tavaline argipäev. [ selle lähedale ei küündi tegelikult enamus nädalavahetusi. :/]
Tartusse jõudes tegime alguses väiksed, pikad shopingutuurid ja edasi läks tee avastamiseni.
*Me tegime avastuse, et Tartus lõpetavad bussid sõitmise varem, kui Viljandis.
*Et on olemas väga pimedaid metsi.
*Pole vaja karta bussikontrolle nädalavahetusel ja õhtuti, kuna neid pole.
*Kõige suurem ja tähtsam avastus tuli Pallase 25/27, mis ongi sealse linna parim maja. Peeglisaale vist ei olnud, aga helikindlad seina, saunad ja toad olid täiesti olemas. (:
Kui väikestel ja SUURTEL lastel enda jaoks kõik uus leitud, siis tuleb vanat kuulama ja vaatama minna. Nii me siis seadsime sammud püssirohukeldri poole. Imelik, et see koht on 70-80 krooni asemel 101 kroonini liikunud ehk siis umbes 200 m edasi. ;D
Ega tegelikult meil sel õhtul rahast eriti kahju ei olnud, kuigi kassaonu seda meie pilgust vist välja luges ja isegi ilma isicut näitamata meile 50 krooniga piletid müüs. Võib-olla mõjus Meeri karje: "Muidugi on ta täisealine, alles eile sai 19!" Sain siis piletid ja õnnitlused ilusti kätte ning võiski rokkimine alata. ;)
Enne rokkimist suutsid mul trügivad inimesed tuju muidugi ära rikkuda, kuid nagu tavaline tõde ütleb, siis termikad ei lase sel eriti kaua püsida. Tuleb oma lugude, nägude ja hea tujuga ikka teiste tuju ka suurepäraseks muuta. Nii ma siis särasingi terve keikka oma miljoni mehega, kes mu voodist kõik läbi käinud on[Jaagup: "Aga kõik lood muutuvad ajapikku."- või äkki muutun mina? ;D]
Rokitud,rokitud, õnnitlused vastu võetud, rokitud, rokitud, natuke Janiga kakeldud ja võiski ennast riidesse hakata panema. Taksod on vist iga linna nuhtluseks, kuid õnneks on meil "omade lõhnadega buss" mis ilusti läheb, tuleb tagasi ja jälle läheb. Aitäh taksoonu ja lilleline onu! (:

Ühel hetkel[kuidagi suurema kiirusega, kui eelnevalt minnes] olimegi me jälle selle sama maja ees.
Seest käisid ikka väiksed värinad läbi ja hotelli sisse astudes ning fuajeed silmitsedes läksid värinad kohe eriti suureks. Ma arvasin, et kolme pika ja läbielatud aastate jooksul on see kadunud, kuid nagu näha, siis kardan ma neid tänase päevani. Võib-olla kui kunagi oli kuulsuse hirm, siis nüüdseks on sellest ahistav hirm saanud. (6)
Ei, tegelikult ei ole see asi üldse nii hirmuäratav, kui lugejale tundub, sest tegelikult ei teagi ma rohkem niivõrd vingeid mehi, kui nemad!
Kui kunagi me arvasime, et üle 30'e, aga näevad ja käituvad nagu 15, siis enam see nii pole. Isegi nende peod on nüüd nagu vanakeste õllelaulu festivalid. Nende eelis on aga see, et kõik oskasid laulda[võib-olla sellepärast, et üks neist lihtsalt ei saanud laulda. Ei ma ei ole õel! (666) ;D]

Kui me koolis vingume iga 5 minuti möödumisel, et "Püha jumal, miks see aeg omale tiibu ei muretse." siis sel hetkel "linna parimas majas" me mõtlesime, et peaks aja tiibu kärpima, et ta ennam lennata ei saaks. Aeg oleks võinud ühel hetkel lihtsalt seisma jääda.
Ma ei tea, kas hetkel, kus ma neilt 6 tugevat kallistust sain. Hetkel, kus me lihtsalt suu lahti nende fantastilisi helisid kuulasime. Hetkel, kus ma seal aknalaual istusin ja ei suutnud pilku neilt sinistelt nööpidelt enam pöörata või hetkel, kus istusin tund aega trepil ja mõtlesin endamisi "Miks sa kurat nii tark ja imepärane mees pead olema?"
Neid Hetki oli veel, veel ja rohkemgi, kuid kõigest rääkida lihtsalt ei saa või ei taha. Need on mälestused, millest ei räägita, vaid mis jäävad kõikide asjasosaliste kõige parempoolsemasse lukustatud mälusahtlisse.
Hommiku saatsime õhtusse koristajatena, unimütsidena ja hääletajatena, kes ei tahtnud seda kõike niisama jätta, vaid pidid tingimata edasi minema.

Niisiis hakkaski meie teine seiklus, mida saab kõige paremini nimetada "Otepääle ei lähegi normaalsed" ehk Krõpsu ja Jäku plikad keset transpordi tühja maanteed täiesti debiilidena.
...kuid selle peale öeldakse, et tore, kui omalgi põnev on.
Ega me seda Jäkut siis niisama ei ostnud, lihtsalt meeletult külm oli. Lausa nii külm, et isegi krõpsud ja Coca pidi juurde ostma.
Eks me siis istusime(loe:seisime) seal tühjal maanteel ja ootasime pinksalt hetki, mil autotulesid kaugelt näeb - siis tuli JOOKSMA hakata. Jooksime siis kõik oma kohale(tiira-taara-tiira-taara) ja panime ennast "tere, meie olemegi lollid" asendisse. Enamus autosid vaatasid meid vastu "vaadates ilma ja pimedust, siis olete te lollidest veel hullemad" ja sõitsidki meist suure kiirusega mööda. Aga nagu igal maanteel, siis leidus ka seal VÄÄGA toredaid inimesi, kes olid kahekesi autos, kuid mahutasid meid nelja ka veel sinna. Eks hulle mahub ikka ühte autosse palju! ;D

Igaljuhul nad viisid meid enda peatusest veel 30 km edasi ja ega igaüks ei tuleks ikka tagasi, kui sinu autosse jääb ilus, must ja täiesti kuulatav-räägitav telefon. Samal ajal, kui nemad tagasi teel olid, et Meerile telefon tagastada, siis olid Vahva ja Tiiger tublid ning võtsid meile auto, mille nad ka ilusti seisma jätsid. Ega tal rohkem kui 10 minutit oodata ei olnud vaja, kuid siiski respect. Igaüks nii hea ei oleks! (:
Saabuski kätte see hetk, kus ka meie saime Otepääga tutvuda. Imelik ikka, et 19 ja pole pooltes Eestimaa paikades käinud. Eks me püüame seda ikka iga aasta parandada, kuid kindlasti jääb ka neid käimata kohti.
Otepää kohta seda öelda ei saa, sest me käisime selle ikka risti põiki läbi. Seigeldes ja saades siis teada, et "Vabandust, see on AINULT kutsetega üritus." ja "Ei, aga siin nad küll ei ööbi." ;D

Läksime siis rõõmsatena tagasi Meeri mamma juurde õunamoosi pirukaid sööma ja siis magama. Me isegi ei kahetsenud, et me sinna niiisama magama läksime, sest jumala hea uni oli. Võib-olla kodus see polekski niivõrd magus olnud[kuna kodus ei tehta mul moosipalle.;D]. Parim uni ongi moosipalli uni memmede ja mammade juurdes ikka.
Hommik saabus kiiresti, sõime ära ning läksimegi taas oma parimasse kodukohta - maanteele. Enne maanteele jõudmist ja peale saamist pidi tegema ju ka väikseid lollusi. "Tere hommikust käejäljed, südamed ja FC." Loodetavasti oli ikka väga imepärane hommik! (:
Tartus me otsustasime, et miks minna kohe koju, kui saaks ka Tartuga tuttavaks. Nii me siis jalustasime väikseid tiire ja ringe ning lõpuks olimegi kodus. Eks ikka vahepeale jäi ka naermisi ja vahvaid ütlusi ning seiklusi(pigistage nina kinni ja tehke hääl hästi peenikeseks ja öelga: "Sealt siis paremale ning siis vasakule- köhahoog- ja sealt jälle ära pöörata-köhahoog." Ma garanteerin teile surnuks hirnumise ja püksi laskmise, päriselt ka.) nagu ka ülejäänud kahel päeval.
Ma ei unusta seda nädalavahetust mitte iialgi ja tänan südamest kõik neid, kes mind aitasid ja tänu kellele see kõik toimus. Ma saadan neile kilogrammi musisid, viis kilogrammi kallistusi ja tonnide viisi armastust. (LLL) Olete kallimad kullast!
Nädalavahetuse lood on Meie Mees - "Joogid minu poolt", Silvi Vrait - "Vana Pildiraam" ning Terminaator - "Sünnipäevalaul" ja "Carmen"
[Ja mõni romantika stiilis lugu mõne hetke mäletuseks ka.] ;D

2006-11-09T10:50:00.000-08:00

Fantastilise neliku töö - puhkus kolmele plikale.

Neid kolme-koma-viite päeva ei ole võimalik lihtsalt sõnadesse panna, kuigi ma nii väga proovin üritada:

Kolmapäev.
Kuradi sitalt hakkas kõik. Alustades sellest, kui sitt ilm oli ja lõpetades sellega, et me ei suutnud otsustada millega Tallinnasse sõita - kas pole mitte raske. :/
Eks me siis läksime oma vanat ja ohutut teed, sest miks peakski uusi asju proovima. Eriti veel nii ohtlike ja raha eest[jutt käib rongisõidust]. ;D
Igaljuhul üle kivide ja kändude, mööda maanteid ja lennujaamast pool tundi ülemisteni jõudsime me lõpuks täpselt-täpselt marsale. Marsa sõitis-sõitis-sõitis-ja-siis-veel-sõitis, kuni me otsustasime, et nüüd peaks küsima mõnelt lahkelt Saue tädilt, kust maha minna, et jõuda maastiku tänavani. Tädi oli lahke ja andis meile vastuse, kuid kahjuks mõnede kilomeetritega eksimisega. Nii me siis küsisime järgmiselt tädilt, kes andis meile nii positiivse vastuse: "Siit ikka väga palju minemist!" Aitäh teile IGALJUHUL!
Tegelikult oleme me arusaanud, et Sauel on Harjumaa kõige sõbralikumad inimesed, sest keegi ei helista naljalt oma mehele, et anda talle käsk külmunud tüdrukud õigesse kohta viia. Tõesti, me oleme ülimalt tänulikud, sest muidu poleks meist kolm ülejäänud päeva peale tee tegemise ja nuuskamise asja olnud. ;D
Kohale jõudes tabas meid nagu arvata oli väga ilus vaatepilt, sest koledat lihtsalt ei olnud pakkuda. Ega igaüks ikka ei ole nii ilus nagu nemad. (A) Nii me siis vaatasime, kuulasime, imetlesime ja poputasime neid. Väiksed tülid olid küll majas, kuid saime hakkama. Kolm poissi ja kolm tüdrukut ning saidki kõik kohe omavahel ära jagatud.
(LLL) I + M = M + J = H + A (LLL) Tõeliselt armas, kuigi asjad ei lähe alati nii nagu peaksid. (666)
Ja lasimegi selle päeva siis ilusti öösse koos poikade ja filmidega[Ärge mitte iial Baieri nõida vaadake, tõsiselt. Juba sellepärast, et see Maariusele meeldis, jätke see heaga vahele! (:]

Neljapäev.
See oli selline ilus hommik, kus me kõik koos ärkasime[esimesel hommikul küll ühest toast, kuid erinevatest vooditest siiski.] Kõige parem oli aga see, et nagu ka Heleni vanaema on Saue elanik ja nende reegel on srõbralikkus, siis oli meie laud juba ilusti kaetud ning söök laual. Tõusime ainult vooditest püsti ja võisimegi hea maitsta!
Kui kõik head ja paremad asjad tehtud, siis võis parimate kallale asuda - BÄND! Meie kuulasime ja nemad toimetasid. Kui eile oli ilma lauluta ainult muusika, siis sel hommikul võis juba väikseid pröökeid ka kuulda. Igaljuhul oli chill, sest nagu mitte midagi erilist ei tee, õhtu tuleb kiiresti kätte, kuid siiski oleks kõik nagu NII ideaalne.
Väiksed nääklemised Maariuse ja Indrekuga küll olid. Aaa, õigus, vahepeal tuli meile majja uut verd ka - trummar Indrek astus bändi ja seltskonda. Natuke ülbevõitu oli, kuid Joel ütles selle kohta "otsekohene tüüp". Las ta siis olla ülbelt otsekohene tüüp.
Igaljuhul jõudis ka sellel päeval kätte see aeg, kus hakkasid pihta filmid ja chillid jutuajamised + veel muidugi mõned pudelid pealekauba. Nii pealekauba, et keset ööd me Meeriga sealt toast minema kolisime, sest lihtsalt ei suutnud. Üks mõnitas, üks sasis juukseid ja kolmas norskas nagu terve loomaaia täis elevante. Appike! [Kuid ikkagi omamoodi kogemus ehk CHILL.]

Reede.
Algas vist otsingute ja suurte vabandamistega, kuna me olime kadunud ja ega nemad ju mäletanud enam kuhu me öösel tõttasime. Nii me siis neelasime kõik nende teod alla ja KÕIK korras! Söögilauas ei ole mõtet näägelda, nii et rahuneme parem maha. Vahel läheb meist igaüks jokkis peaga ülemeelikuks ja TIHTI PEALE INIMESED EI MÄLETA, MIDA NAD EELMISEL PÄEVAL TEGID, NÄGID VÕI ÜTLESID! Sitt lugu ja tuttav tunne! ;D
Igaljuhul läks vist kõik jälle hästi ja te ei kujuta ettegi, kui HEAD nende uued lood on - MEELETU lausa.
Ka see päev läks sama chillist nagu teised - lihtsalt PUHKUS!
Alati meeldisid meile päevade lõppud, kus me kõik koos ühes toas istume[ühel diivanil ja üksteisele nii lähedal] ning vaatame kas mingeid saateid või ägedaid filme.
Seda õhtut me alustasime, siis 100 orgasmiga ning lõpetasime suhteliselt masendavate filmidega. Mina istusin vahepeal teistest üldse eemal ja mõtlesin oma mõtteid. Väike nutt ja masendus käivad asja juurde! ;)
Kui me eelmised hommikud ärkasime Meeriga koos ühest voodist, siis seekord nii ei läinud. Mina magasin kolm ööd kõik täiesti erinevates voodites. Päris laiahaardeline plika, eks!? ;D

Laupäev.
Nagu eluraamat ütled: "Kui meie alles ärkasime, olid bändipoisid juba mängu alustanud..."
See päev tundus nende jaoks eriti kiire, kuna varsti-varsti tuli minema hakata. Tegime siis jälle söögid ära ehk hellistasime neid veel viimast korda ja hakkaski nende peaproov. Peaproov, mida pidime paika pannes meie ka nägema, kuid mis jäi täiesti nägemata, sest pool 4 lähenes[või siis ei tahtnud nad meile nii geeniuslikke töid näidata enne kontserdi]. Eks see ikka solvas natuke, kuid tänaseks on see unustatud. Lahkusid nad nagu ei miskid. Ainult Indrek tuli ilusti meile nägemist ütlema, kuid teised võtsid seda nagu tavalist asja. Võib-olla oli see nututa ja kallistamata lahkumine parem, kuna see näitas, et ME NÄEME VEEL!

Kui ma aga hiljem koju tulin ja Mummiga sellest rääksin, siis ei olnud asi nii lilleline. Väike tüli ja phanadus meil oli, kuid tänaseks on KÕIK ideaalne. Soome sõit võiks nüüd paika loksuda ja tahaks selle lõbureisi ära teha.
Igaljuhul ei unusta ma neid päevi mitte kunagi. Võib-olla ei loe keegi nendest päevadest midagi erilist välja, kuid:
1) Ma ütlesin, et seda on raske sõnadesse panna
2) Vahel võivad lihtsad asjad palju õnnelikumaks teha.

Aitäh teile kolme päeva poisid ja H.I.M! ;)

Ma võtan soovilooks: Pulls - Võtan Käest.
[Me armastame neid rohkem, kuid neid teisi. Kõik võib veel muutuda, kuid värske liha tundub isuäratavam.] ;D

2006-10-29T09:44:00.000-08:00

KÕIK UUEKS ehk OLEME ISEENDI KÄTES!

Ning algaski pihta see laste mõnitamine ehk nädal aega vaheaega, millest võib tulla parim või halvim puhkus üleüldse.[Jätaks selle viimase äkki ükskord ometigi mängust välja.]
Alustasime siis oma vaheaega väga täisväärtuslikult ehk reedese lahkumisega Viljandist. Kõik ettevalmistused Jani sünnipäevale minkuks ning peale seda keikkal rokkimiseks olid tehtud, kuid asjad ei pea iial minema nii nagu me seda soovime.
Esmalt läksime me umbes-täpselt tund aega Jani juurde. Kohta, mida me tegelikult ülimalt hästi teadsime, kuid suutsime selle enda jaoks NIIVÕRD keeruliseks mõelda. Tüüpilised öeldakse selle kohta tänapäeval! :)
Jõudsime siis vaevalt Jani uksest sisse, kui meid juba jooma panti. See oli mäng, kus igaüks keerutas mingit jullat ning vastavalt sõnumile, mida sa kirjutad pead seda ka täitma. Kõik oli vaid joomisega loomulikult. Kuna me enamvähem terve päev söönud ei olnud ja nagu algajaõnnele kohaselt saime me ikka neid pitse keerutatud omale piisavates kogustes, siis saate aru küll mis meist alles jäi.
[Minust sai sõbralik nutupall ja Meerist lahkuse oksekoll.]
Mehed, head mängud teil, kuid järgminekord arvestage meiega ka! [Oleks siis võinud kõik lindistadagi, mis me tegime, kus olime, mis rääkisime ning mis üleüldiselt terve õhtu jooksul toimus. Äkki oleks siis meilgi mingi aim tollest õhtust klubis "Tundmatu" ;D]
Kui järgmisel päeval meenutamiseks läks, siis polnud nagu midagi meenutada ning kui netis kirjad avasin, siis ei olnud seal ka just eriti rõõmustavat pilti.
Jumal, mida ma tol õhtul kõik ära tegin küll? :/
Aga nagu öeldakse: Seda mida ei mäleta, seda ei ole olnudki või seekord siis Mida ei mäleta, seda enam ei olegi! :S

Igaljuhul laupäev läks juba natuke paremini. Väike uimasus oli küll sees, kuid elasime selle üle. Vampiir ja Kurat oli vaja ikkagi kuidagi peole lõbutsema saada.
Algus oli suhteliselt igav, kuna inimesi ei teadnud ja vastavat tuju ei olnud, kuid see kõik muutus, kui peo lõpuni oli umbes tund järel. Siis tuli ka meil elu sisse ning pidu võiski alata(või siis pidu võiski lõppema hakata). Igaljuhul oli see pidu üdini positiivne üdini positiivsete inimestega ja sellest alates võivad alata kõik need muutused, mida me teha üritame. Eks seda näha ole missuguse kiirusega need arenevad ja kas peale meie ka teised seda näevad.
Jätame hüvasti nende tüdrukutega, keda te tundma olete õppinud. Neid ei ole enam varsti!

Eilse õhtu lugu: Kiigelaulukuuik - Eestlane olen ja eestlaseks jään. (L)

2006-10-23T10:18:00.000-07:00

Uusim ja huvitavaim!

Nii palju on möödas jälle ning mul on tunne, et olen sind(loe:teid) jälle unustamas. Õudne, kuidas kõik tegevused aega röövivad ja tüüpiline Eesti politsei ei tee selle ärahoidmiseks mitte midagi. Tüüpiline!
Igaljuhul tahtsin ma öelda, et elu hakkab juba ülesse mäge minema, vähemalt minu enda jaoks. Kui ta enne koguaeg alla veeres, siis nüüd ta tõused kaks sammu ja langeb ainult ühe. Edusammud Iris!
Hakkan vaikselt unustama ja uute inimestega tuttavaks saama. Näiteks üks näidetest oli minu esimene noortekogu koolitus(teistele juba neljas) kust ma sain omale väga palju huvitavaid ja ilusaid tuttavaid(kui neid nii saab nimetada. ;D). Üks headest näidetest on Deivid, kes on maailma suurim egoist, kuid selle eest väga vahva inimene. Inimene, kellega on mul võimatu suhelda, kuid füüsiline tõmme meeletult suur. Arusaadavalt arusaamatu keiss.

Tegelikult tahtsin ma algust teha sellega, et ootan meeletult reedet, vaheaega, oma sünnipäeva ja Strasbourg'i. [Kõik need kolm asja võiksid ka väga plaanipäraselt minna!]
Mis neid kõiki ühendab oleks vist sõna PUHKUS. Suurte tähtedega sõna, millel on niivõrd suur kaal, et kui ma seda sõna ei saa võin ma varsti oma matuseid ettevalmistada. Ühe öö, ühe päeva ja ühe hommiku laager oli ka väga hea puhkus, kuid sellest jäi liiga väheks. Enne, kui ma suutsin ennast lõdvaks lasta oli lõpp käes ning asjad bussis ja võisimegi minna. [Tehke nii toredaid üritusi kauem palun.]
Ma luban, et annan neist kõikidest puhkuse eritähenduslikest üritustest kasvõi väiksegi ülevaate, kui need toimunud on. Siis on sul/teil vähemalt mida minult oodata! (:

Hoitke mulle pöialt, et kõik läheks ÜKSKORD OMETIGI nii hästi, et vähemalt kuu aega lihtsalt särada! ;)

Praegune lemmik lugu: The Cranberries - Dreams

Armastan teid! ♥

2006-10-16T12:57:00.000-07:00

Finish.

Ma ei uskunud, et peale neid pikalt kestnud tülisid, kaklemisi, erinevaid keisse, igasugu juhtumeid(nii häid kui halbu) võin ma öelda, et NÜÜD ongi kõik. Kõik on lõppenud ja see ei tule enam iial tagasi. Ma küll ei taha tunnistada, kui ma pean: "Iris, sa oled temast igavesti ilma!"
Tegelikult ei olegi mul ju teda vaja, mul on elu temata poole parem ja rahulikum, kuid sellega leppida on nii hirmus raske. Võiks ju sõber edasi olla, kuid see ei too erilist kasu. Las see jäädagi siia, kust ta pooleli jäi. Eile rääkisin ma temaga msn'is viimast korda ja see oli üle pika aja positiivne - las mulle jääbki temast selline pilt.
Ta oli, on ja arvatavasti jääbki mu südamesse väga erilisele kohale ning kellegil seda järele teha on võib-olla, et võimatu, sest:
*Teda suudeldes tundsin ma enda sees midagi sellist, mida keegi teine pakkuda ei saa.
*Temaga koos olles valdas mind rahulolu, mida mul kunagi varem olnud ei ole.
*Tema andis paljugi sellist, milleni ma esimest korda jõudsin.
*Tema oli see, kes pani mind armastama nii Guns'n'Rosest kui ka Axl Rose'i.
*Tema pani mind tundma esimest korda tõelist armastust
*Tema ongi minu üks ja ainus ingel ja igavene sõber igavesti! Ma armastasin sind tõeliselt!

Mul on sinuga seoses olnud NII palju mõtteid, soove, unistusi ja ideid, kuid nendeks nad ka jäid.

Lenda nüüd vabana, kui lind, kuid ära mind iial unusta, mu sõber!
Hüvasti!

Hetke lugu: Michael Jackson - Will You Be There

2006-10-03T13:15:00.000-07:00

"sametsaatelnõi den." :/

Mul ei ole iial SELLIST kirjanduslikku ekskursiooni olnud. Alati on juhtunud midagi põnevat või asi läheb lõpuks ikka ägedaks, kuid seekord polnud ei üht ega ka teist. Arvatavasti oli asi selles, et me käisime täiesti võõra klassiga ning ei juhtunudki seda, mida Artma soovis: me ei leidnud omale parimat sõpra ega seda oma pilveräbalat.
Ekskursiooni lõpuks tahtsime me ikka päris OMA pinginaabreid tagasi[otseloomulikult Meerit siis] ńing olla nende OMADE ligidal. Igaljuhul oli ka tagasitulek väga masendav, kuna terve see päev oli kõigilt tuju totaalselt ära röövinud.
Aitäh teile kaks kõige hullemat õpetajat õppetunni eest, millest me mitte iialgi enam osa ei võta.
Vaene Jakobsoni 12A, kes peavad sellist mutti välja kannatama, kuigi kui aus olla, siis teid hoidis ta poole rohkem. Meie poisid võisid tema sõnul kasvõi surnuks nälgida, aga peaasi, et tema omadel kõht täis oleks. :/

Ainuke + oli see, et ega seal klassis neid koledikke eriti palju polnudki. Enamvähem kõik olid kompud reas. Eesotsas Madisega, kellel on ilusad silmad ja lõpetades Stemoga, kellel on meeldiv naeratus. ;)

NB! Artma tundus täna isegi täiesti normaalne võrreldes selle "Kummeli" tädiga.

*Noortekogu koosolekust oleksin ma võinud siiski hoiduda mitte sinna nii meeletult minna tahtma. Vähemalt ei oleks mu tuju siis nii alla poole arvestust praegu.
Jaanus, me kõik hoiame ja armastame sind ning toetame kõiges, kus vähegi vaja!

Päevalugu on Guns'n'Roses - November rain. [See laul tuli ette, kui täna vimasajus "meeldivat" elutööd tegime.]

2006-10-02T12:02:00.000-07:00

Terepas-Terepas

...ja vabandust, et vahepeal sind ja kõiki teisi unustanud olen. Elu läheb lihtsalt lausa veeretades edasi ning teda pidama saada on niivõrd raske. :)

Vahepeal ei olegi vist midagi ENNEOLEMATUT juhtunud.
Romeo ja Julia sai lõpuks läbi. Kahju küll on, kuid vähemalt tuli keikka aeg tänu sellele kiiremini kohale. 4 päeva veel ja me võime ennast surnuks rokkida! ;D

Eelmise nädala nädalavahetus ehk need reede ja laupäev olime me jällegi kodulinnas ehk Tallinnas. Arvasime küll, et istume see nädalavahetus kodus ja näitame vanematele, kui tublid me tegelikult oleme, kuid see jäi paljalt mõtteks vaid. Kui oli Gianna msn'i nime ära lugenud ja teada saanud, mis kaasneb jällegi vabatahtlikuks olemisega, siis tuligi sammud taas kodu poole seada(õigemini näpp püsti panna).
Reede(29. oktoober) hakkas meil igaljuhul huvitavalt. Hommikul läksime kooli, et anda oma rebasele täisväärtuslik rebaserüü selga ja punasest ülekülvatud meikap peale, sest nii sai ta terve päev särada. Tegelikult oli meie rebane väga armas: selline shokolaadipruun, geelitatud tukaga ja väga armsa naeratusega sõbralik kümnendik, kes isegi tänas meid oma sjade eest.

Asjad antud võisime me rahuliku südamega asuda teele punaristlaste maile. Ühel hetkel olimegi me seal, "ilusad ja terved" riided selga saadud, võrratu grimmass peale pandud ja näitlema asutud. Eks neid väikseid ja kogenematuid oli ikka igasuguseid. Meile küll rõhutati, et see aasta on nad parima väljaõppega, kui eelnevatel aastatel, kuid nende kätevahel võiks vist igaüks surra.
"Kui sa oled pime, siis saabki tegelikult kõik ainult KORRAS olla!" on nende pisikeste ajukeste mõtlemine. Arvatavasti eelnevatel aastatel surid ka ninaverejooksuga kannatanud nende kätte ära. ;D
Ma ei mõista, miks peavad terve toreda ja naljaka ürituse alati fotograafid ära rikkuma. Ma oleksin ennast arvatavsti pooleks tõmmanud, ülesse poonud või lihtsalt ära kolinud, kui minu pilt oleks "Sakala" esikaanele sattunud. Aitäh Reet, et sa mu elupäästja oled ja selle kõik enda peale võtsid! :)

Jah, söödud, joodud, veelkord söödud ja olimegi jälle tagasi Viljandis. Tavalises maailmas, kus ma olin nägija ja enam näidelda ei saanud(mulle lausa meeldib see suur valetamine ja teesklemine, muutub nagu traditsiooniliseks :D). Kodus pidin kiiresti asjad kokku panema, ennast korda sättima ja kiiresti kooli jooksma, et oma kulla-kallikest kiisukest näha. Juba kooli poole astudes võisin ma teda näha ja mäkerdada. Kõik oli lilleline, kuni LAURA JA SANNU meie teele sattusid. Nii tore on kuulda nende suust rõõmsat lauset: "Madis on nüüd meie rebane, ta ise tahtis seda!" Sittagi ta tahtis, kuradi värdjad! (Päriselt ka, ma vihkan neid)
Sellega suutsidki nad terve tuju ära rikkuda, kuid oli õnneks toredaid ja ägedaid inimesi ka, kes kõik selle heaks muutsid jälle. Kõige rohkem muidugi Maria, kelle peal ma oma piinaja osavust praktiseerida sain.
Te olete tublid kaheteistkümnendikud, kes te selle kõik valmis meisterdasite! (F)
Tore oli, aga otsa sai ning tuli hakata sedama ennast hääletama. Päris ladusalt läks taaskord, kuigi päris mitmelt autojuhilt saime väikseid noomitussõnu, kuna pimedas hääletamine olevat ohtlik. Nagu me seda ise ei tea, kuid kas meie oleme süüdi, et see kuradima päike nii vara sinna pilve taha asju tegema tahab minna ja kuu ennast nii vara näidata soovib? Vot, ei ole ikka küll!
Igaljuhul olen ma siini veel täiesti elus ja terve ning sellisena jõudsime me ka Ketlini poole.
"Pole vaja muretseda asjade pärast, mida veel olnud pole. Muretseme nende pärast siis, kui need käes on."
See käib ka selle kohta, et me küll kartsime Keci juurde minekut väga, kuid kõik oli korras ka lõppes ideaalselt.
Hommikune ärkamine oli küll valus ja vaevaline, kuid ülesse me lõpuks siiski saime(mida ei saa muiugi öelda Siimu, Piiksu ja Jaana kohta) Perse, kui kahju, et nad ei tulnud. Äkki oleks asi katastroofi lähedusest siis natuke kaugemale seilanud. Igaljuhul oli see ükinda metsas istumine minu elu kõige ekstreemsem olukord.
Üksi, keset metsa, mitte mingit ajakirja, ajalehte ega ka muusikat, KOHUTAV!
Aga NÄETE, ma elasin selle täiesti üle ja bussi sõit tagasi korvas selle kõik. Suhteliselt tore on vahel endast nõrgemaid ja lollemaid mõnitada, kui nad seda isegi ei kuule. Samamoodi pean ka tõdema tõsiasja, et *Kui Jan vähegi tahab sõbralik olla, siis on ta seda KOHE TÄIEGA!* Ikka nii palju, et temast võib lausa asja saada. Tervitused sulle Jan ja saa ikka tagasi kahe-kõrva-kuuljaks. ;D
Ma pole vist iial nii palju filme vaadanud, kuid laupäeva õhtul Jani juures. Kõik oli nii chill, kui chill üldse olla sai. Kõik käis ilma alkoholita ehk Jani auks ning see tegigi kõik kuidagi ideaalseks.
Meil on nii palju süüa, suur suurepärane seltskond ja meeletult palju ja erienvaid filme(mis siis, et enamus vaadatutest olid siiski õudukad. :D) Aitäh teile selle rahuliku õhtu eest! Seda oligi vaja, et järgmist ehk seda, mis nüüd tuleb VEELGI crazymalt vastu võtta. (:

Enne tuleb üle elada aga need 4 päeva, mis on arvatavsti mu kooliaasta kõige lihtsamad.
Esmaspäev - 6 tunni asemel 4,5 tundi.
Teisipäev - totakas klassiekskurioon, kuid siiski enamvähem vaba(või siis rohkem vangis, kui koolis. :/) Kõige parem päeva juures on Elmari sünnipäev. 35 on juba päris hea summa, kas pole!? ;)
Kolmapäev - ei tea, kui pikaks see koolipäev venib. Kas 8 tunni asemel vähem või veelgi rohkem! :)
Neljapäev - õpetajatepäev, millest tuleb lõbus üritus ning peale seda jätan seljataha viljandi tuled ja põrutan neljaks päevaks oma PÄRIS KOJU elama. Hotell ja konverentsid - ideaalne pidu! (:
Reede - Päeval vist teen midagi noortekogurahvaga ja SIIS lähenebki see saatuslik hetk. Enne teeme Jaana juures väikse chilli ja värgi, et parema tujuga parlakasse saaks ning SIIS LÄHEBKI LAHTI! See, mida oleme oodanud peaaegu 3 kuud, see, mille nimel me viimastel kuudel elanud oleme - KEIKKA! Viis meest jälle üheskoos laval rokkimas. Ma vist nutan ja rokin ennast puruks sellel ööl!
Laupäev - samamoodi noortekogu rahvaga ja jällegi tuleb õhtul CHILL ehk Keikka. Seekord siis Amigos ja võib-olla veelgi toredam. Oleme saanud teatud vihjeid teatud meestelt, kes tahavad oma sünnipäeva seal pidada. Muidugi ei saa me ka unustada, et Messukesel on tol päeval sünnipäev. Ära karda Messu, ma tulen sulle varsti vanusega jälle järele. Kuhugi sa mu eest ei jookse! (:
Pühapäev - arvatavsti teen jälle koostööd Jaanuse, Tuuli ja Monikaga ning millalgil peaks hakkama kodu poole tulema.
Ma küll ei tea, kuhu jääb minu õppimine ja värgid, kuid loodetavasti ei jää ma oma lollaka aktiivsusega millegist heast ilma ning ei saa midagi halba asemele.
Arvatavsti tuleb selle nädalalõpu nimeks Surnuks Rokkiv Väss, kellest pole järgmiseks nädalaks mitte mingit asja.
Õpetajad, õpilased, vanemad ja muu rahvas, ärge minuga järgmine nädal arvestage, minust ei ole lihtsalt elunaist. :)

Ega rohkem vist polegi praegu midagi öelda.
Ootame-Ootame-Ootame-Ootame ennast lihtsalt surnuks või vähemalt hingetuks, et reedel omale täisväärtuslik elu jälle tagasi saada. Äkki hakkab elurong jälle rööbastel sõitma! (:

Päevalaulud on KÕIK, mis vähegi termikalt. [Loll, aga tõsi!]

Armastan: kõike, mis ilus. (L)

5-10-15-20-25-30-35-40-45-50-55 minutit veel ja võibki öelda: Suurimad õnnesoovid, kõveimad kallistused ja magusamad suudlused sulle sünnipäevaks kulla-kallis Elmar! (KKK) (LLL) (FFF)

2006-09-23T12:08:00.000-07:00

Vip.

Me oleme ekstreemlased, kuid NII äkkiliselt pole mul veel kordagi ühtegi otsust tehtud.
Miks inimene ei või ühe korraga ära otsustada? Kas on raske kell 17.00 öelda, et me Tallinna lähme? Õudne, kui inimene saab teada nädal aega varem, et on tulemas hea kontsert, kuhu võiks sisse astuda, kuid tema teeb otsuse alles sama päeva õhtul kell 19.00 ning siis käskides mul juba 19.30 bussiga Viljandisse sõita. Sa oled varsti crazym, kui mina! ;D
Eks ma siis proovisin poole tunniga kõik võimalikud ja võimatud asjad korda seada. Helistades ja rääkides msn'is, ise samalajal riideid otsides või ennast riidesse pannes. Mõelge, kõik saigi korda...või siis asi läks korda minemisest 174% paremini. (:
Ma esimest korda valetasin emale, et ma ei lähe häälega, vaid meid kutsuti autoga. Tegelikult autoga me ka läksime, kuid selle kinni pidamisega läks väheke aega. Eks me mingi pool tundi vehkisime kätega ja tegime imelikke liigutusi, et autod meid märkaks, kuni me järku avastasime enda jaoks peegli. [Hääletajad, kui helkurit ei ole, siis peegel ikka on. See ajab asja poole paremini ära, kuna see lausa tõmbab autosid enda poole.] Peale seda, kui olime peegli kätte võtnud tuli meile igasuguseid autode pakkumisi. Meie, kui hästi valivad sõitjad võtsime nemad, kellele kõige paremat jutt sai ajada, kuid kellega kõige kiiremini kohale sai. 23'ks tuli ikkagi Rock Cafe sees olla! (:
Tegelikult oligi see õhtu nagu suur, kuid ilus VALE.
Igaljuhul olen ma alates eilsest 20 aastane Johanna Tallinn-Viljandist. Mul on tarkurist õde Merit, kelle peika on rockar. Ma õppisin aasta tagasi Tallinnas meedia eriala, kuid see polnud minu jaoks ja tänaseks olen juba kultuuriakadeemia huvijuhtimise tudeng. Minu ema ja isa on lahus: ema elab Viljandis ja isa Tallinnas [suhteliselt rikas ja äge isa tundub mul olema(6)].
Mul on olemas nii autojuhi kui ka mootorratta load. Omal motikat veel olemas ei ole, kuid sõidan oma peigmehe Bike'iga vahetevahel[ehk siis Kurmet, kellel tegelikult on tsikkel mitte bike.:D]
Igaljuhul saime me sellest värvilise-mulli sees elamisest "Meritiga" vägagi suure motivatsiooni ilusaks eluks. Autodest välja astudes tundus elu kuidagi palju ilusam, kuna meil oli raha jalaga segada ning igalepoole sai kuulsa isa tõttu ilusti sisse. (6) ;D
Ega tegelikult me eriti mööda ei pannudki, kuna Rock Cafesse sisenedes saime me teada ka selle, et oleme Hollywoodi täiesti tausta oodatud. See tekitas minu sees aga kohutava möllu ja ma tahtsin sealt selhetkel külmast ja kõledast paigast kuuma ja ilusasse klubisse siseneda. Olimegi siis HND ilusti ära kuulanud ning asusime teele vabaka poole, et minna klubitama, mis meil eelmine nädalavahetus vahele jäi.
Appi, ma polnud iial üheski klubis SELLIST järjekorda näinud, see oli lausa meeletu. Me mõtlesime, et peamegi terve järjekorra lõpuni ootama, kuid kus sa sellega. Kui VIP, siis seda juba täishinnaga. Seega ei olnud meil miski teistmoodi, kui teistel. Andsime asjad ilusti garderoobi onudele ära, saime läbipaistvalt väärtusliku templi käe peale ning astusime klipsadi-klõpsadi ülesse poole. Muusika oli hea ning liba-kuulsused veelgi paremad. Oli seal igasuguseid - Madonna, Jennifer Lopez, Britney, Axl Rose jne jne.
Kui üks pikkade juustega trikoos naine ütles, et lavale tuleb Axl Rose, siis oli meie esimene mõte Jaagup Kreem. NII SEE OLIGI!
Te ei kujuta ette, kui supper seda vaadata oli, Jass jälle laval, täiesti ise ja üksi lauldes, PEAAEGU omas elemendis - jalas punane sotiseelik, pikad tanksaapad ja sokid, seljas ebasündsate kirjadega pluus ja pintsak, peas punane peapael ning juuksed täiesti lahti. See oli nagu Jaagup Rose või Axl Kreem isiklikult! Täielik Paradise City. ;)
Alguses me küll kõhklesime ja põdesime, kuid järksu olime me neljakesi trepist üleval ning täiesti kolmandal korrusel. Me oleksime nagu "Kroonikasse" astunud, sest ümberringi lõbutsesid inimesed, kellest enne ainult lugenud oled, kuid mitte kunagi päris lähedalt näinud.
Katrin tantsib väga hästi, Brides'i Mikk on täis peaga täiesti võimatu, Lukin naeratab avalikes kohtades rohkem, Lenna on vana-kooli-sõbralik-popgirl, Robi on lihtsalt ilus ja teised kõik suurepärased. Lühidalt on see selle õhtu kohta kõik. See lõpes sellega, et Jaana sai töölt vabaks alles pool 6, kuid meie nii kaua oodata ei jaksanud. Nii võtsime me teamlt võtme ja asusime taksoga teele. Seikles, mis ta seikles, kohale jõudis lõpuks ikkagi[hea, et lausa korterisse sisse ei viinud.]
Oleksime me Vip'idena tasuta joogid ka saanud, oleks asi perfektsest veelgi perfektsem olla.
Hollywoodi kolmas korrus kannabki nimetust KROONIKA. Tasuta ajakiri kõigile saatuse kandjatele või nende headele sõpradele. :)

Reedest Kõik, ülejäänust kuulete hiljem! ;)

Reedene päevalugu oli Guns'n'Roses - Paradise City!

2006-09-18T11:48:00.000-07:00

Tänane päev on olnud kuidagi imelikult keeruline. Seda mitte selles mõttes, et midagi oleks teistmoodi juhtunud või ma milletski aru ei saanud, kuid minu sees nagu tiirleks kõik. Miski otsiks nagu oma kohta või aega, kuid ma ei tea mis see olla võib.
*Ma ärritun täna kiiresti ja kipun inimestele halvasti ütlema.
*Ma tahaks naerda või naeratada nagu tavaliselt, kuid suunurgad nagu vägisi ei tahaks ülesse poole tõusta
*Ma tahaks karjuda ja särada õnnest, kuid seda ei ole hetkel
Mis minuga jälle toimub?
Kas must kass suutis jälle mulle hinge pugeda või võib asi olla milleski, millest mul aimugi pole?
Ma arvan, et minu tänane päevakangelane on Julia, kes ka ühel hetkel ei tahtnud enam mitte midagi. Ta tahtis vaid üksi olla, kuna tema igatsus kellegi või millegi järgi oli niivõrd suur. Teadmata isegi, mis või kes see olla võiks!

Loodetavasti saan ma homseks või vähemalt nädala lõpuks teada, milles minu "ei-tea-noh" tuju küll seisneb. Pühapäevaks tahaks ma siiski jälle õnnelik olla ja särada, kasvõi sel hetkel, kus suure lillekoormaga lavale tõttan! ;)

NB! Meeri, tegelikult ma armastan sind rohkem, kui ennast! Ära seda iial unusta! (LLL)
Päevalood on Hele Kõre "Arm on Hukatus" ja Blacky "Segased lood" (:

2006-09-17T11:06:00.000-07:00

Tere juturaamat ehk Irise tühiste murede kuulaja! :)

Alguseks pean ma sulle ja teile kõigile ütlema, et mitte miski pole siiani veel kindel.
Kuidas on võimalik, et need mehed koguaeg ühesugused on? Miks me üldse lootsime sealt saada kindlat ja tabavat vastust, kui me teadsime milliste vastusega nad tavalised piirduvad - kui nad juhuslikult üldse midagi ütlevad. Igaljuhul hakkame me nüüd marssuuti paika panema ja igale poisile eraldi kirja saatma, et nad suudaksid uskuda või mõelda, et tõesti kutsuti JUST neid Soome reisile. Nad on küll armsad, aga vahel kohe NII-NII võimatud. (:

*Kas oli nagu esimene kord?
Või juba nagu neljas kord?(haigutades)*
Need sõnad lähevad hästi meie neljandat korda vaadatava Romeo ja Julia kohta. Tõesti, selles korras ei olnud mitte mingit vürsti. Oli küll laval 4 meile veel täiesti tundmatut näiteljat, kuid nad mitte keegi ei suutnud niimoodi üllatada, et oleks tõesti naerma hakanud või mis oleks meeldegi jäänud. Ainuke asi, mis seekordsest etendusest meelde jäi oli see, kuidas Taavi ehk Ben ütles keset etendust "Midapas? Midapas?" See tekitas sooja tunde ja meie neli fänni esireas saime päris kaua ja kõvasti naerda, isegi Elmar kõrgelt ja kaugelt muigas selle peale. Arvatavasti on see onu Jassi koolitus ja õpetus, mis kõlab nüüd ka Eesti etendustest vaadatavuselt esimsel kohal olevas näidendis. Näed, kui võimas võib Revopas ikka olla! (A)

Nagu ma siis eelnevalt olin juba öelnud ei kavatsenud me lõpetada sellega, et kell 23.00 Piiksu juurde magama lähme. Pidu ja veelkord pidu oli meile vaja. Hollywoodis olime me listis ja päris pikalt mõtlesime kas sinna minna. Viimane otsus mille me enne Kolumpsi sisse astumist vastu võtsime oli see, et peale Tannut lähme Hollykasse tantsima.
Jube, see oli lausa kohutav milline igatsus mul termika järgi tuli, kui Tannu ajal rahva seas rockisin. Vahepeal oli tunne, et hakkan nutma ning vahepeal olin täiesti ilma põhjuseta Taneli peale vihane. Eks see tuli sellest, et tahtsin tema asemel Jaagupit mikri taga näha, kuid ei saanud. :/
Nii, kui Tanel ja päiksepoisid vaadatud/kuulatud mõtlesime teha algsete plaanide järgi ning klubisse minna. Saime isegi teada, kus see täpselt asub, kuid astudes Kolumpsi väiksemasse saali oli kõik nagu peast pühitud. Viskasime siis kotid toolidele ja asusime rahvaga möllama. Üks ägedam möllaja, kui teine - Siimupas, Marko, Jumal, Margus, Jan, Blondi, Meie ja siis igasugu mõtetut pudi-padi veel. Tõesti, kui mulle need inimesed võib-olla muidu niimoodi tavalises kontekstis ei meeldigi, siis eile meeldisid nad mulle kõik. Nendega sai nii palju nalja ning mul pole päris kaua niivõrd lõbus olnud. Me olime isegi nii lõbusad, et meiega ühinesid teisedki toredikud. Mina sain nimelt tuttavaks ühe väga sümpaatse mehega, kelle nimeks oli Priit(pikk, ilusa kehaehitusega, ülesse hoidva tukaga tehnikamees;D). Kahjuks me mingeid kontakte ei vahetanud, nii et meie taaskohtumine jääb ainult saatuse teha.
Peale Kolumbust me siirdusime terve kambaga RockStarsi nagu alati, kui Siim või Marko meiega ühes seltskonnas on. Muidugi on mul selle üle ainult hea meel, kuna see on vägagi vinge koht, tõsiselt ka.
Seal ma sain aga Jani käest teada midagi sellist, mis mind siiamaani kohutab. Ainuke lohutus on mul see, et äkki ta valetas nagu ta seda tavaliseltki harrastab teha. Igaljuhul oli see jutt väga kole ja mitte üldsegi tõsi. Teiseks, inimsed, kust te sellist lollust ometigi võtate? :S

Nii, RockStarsis istumisest sai meil küllalt ja mõtlesime, et nüüd võiks kusagile magama minna. Kuna Piiksu oli Simka juures öösel, siis polnud meil teoreetiliselt peale "pagnama poiss küll" mitte ühtegi teist võimalust. Muidugi pakkus ka Siim mitmeid kohta, et lähme Kivimäele, aga alati sinna minnes ei saa me korralikult magada(nagu ma siis teises kohas oleks saanud) ning kuna Esmaspäevaks oli natuke palju õppida(milleks ma muidugi vaatasin ainult viku üle) siis otsustasime "paganama poiss küll" Sõprusepuiesteel asuva 6'nda korruse korteri kasuks. Nõndaks olime me siis taksod üksteise vahel ära jaganud ja sõit sinna võis alata. Juba sõit ise kujunes päris seiklusrikkaks kuulates tema möla ja vaadates taksojuhi näoilmet. :)
Olime siis ilusti "paganama poisi küll" elutuppa ennast ilusti sisse seadnud, kui ma avastastasin, et mul on olemasoleva tekiga külm ning ma tahaks midagi soojemat. Nii ma siis otsustasin minna tema tuppa, et temalt küsida midagi natukene soojendavamat. Viimased laused, mis ma Meerile enne elutoast lahkusmist ütlesin olid: "Looda, et ma elusalt tagasi jõuan!"
Jah, ellu ma jäin, kuid tagasi kahjuks ei jõudnud. Rääkides "paganama poisile küll" oma murest oli ta ainuke vastus, et tema tekk on piisavalt soe. Viis Merkale teki ära ning olingi taaskord ma tema öine pantvang. [Kõik pantvangi võtmised võiksid olla sama meeldivad! ;D]
Tegelikult käivitus see kõik juba ennem õhtu jooksul, kuna ega ta siiski ei suutnud minust näppe ega keelt eriliselt kaugele hoida. Omal oli mingi eriliselt "ahvatlev" (Siimu keeli "vöäkk keiss") tüdruk keele otsas, kuid siiski lantis ka siit ja sealt kust vähegi võimalik. Alguses see ei istunud mulle, kuid lõpuks muutus juba naljakaks. Lamades aga "paganama poiss küll" voodis ei olnud see enam ei naljakas, imelik, lõbus ega ka kurb. Mul käisid lihtsalt külmavärinad üle keha ning ma ainult värisesin. See oli tõesti Nagu Esimene Kord! (:
Igaljuhul ei meeldi ma jälle endale päris tükk aega, kuna mulle meeldib oma elu perse keerata. Loodetavasti ei saa sellest keegi peale Meeri rohkem teada, sest ei tahaks häbi pärast maa alla vajuda. Kusjuures lahkudes täna hommikul tema juurest, siis andis ta mulle väga sooja kallistuse ning minu enda soovil ei puudunud sealt lõpust ka väike kiss. "Sõbrad nii ei tee...aga parimad sõbrad võivad küll." ;D Millal ükskord ma sellest inimesest üle saan, tahaks teada ma???

Hääletades ei juhtunud täna mitte midagi põnevat. Kaklesime või vaidlesime või pildusime tarkusi või mida iganes me ka Meeriga ei teinud, igaljuhul oli see piisavalt terav. Ikka tüüpilised teemad, mis muud. Mõlemad on kanged nagu purikad ja mitte kunagi järgi ei anna, kuigi me mõlemad teame, et just meil võib asi vale olla. Kurat küll, olen ma ikka vahel loll! Omal on nii väärtuslik sõber käes, kuid ikka aina noriks ja keeraks sitta. Jobu oled Iris, Jobu oled!
Väärtuslik mõte: "Inimeste üle kohut mõistes ei jää aega neid armastada!"

*Aaa, meid kutsuti kalale, kuid me ei haaranud sellest kinni. Tundus küll põnev ja kui täna poleks pühapäev olnud, siis oleksin isegi pakkumise võib-olla vastu võtnud.
Kui me oma hääletamise jooksul oleks kõikide sõitjate erinevad ettepanekud vastu võtnud, siis oleks meie elu kirjum, kui sügisene vahtrapuu (Meeri lisas selle peale ainult: "või siis surnud..." ;D kah hea märkus! ).

Okei, tänaseks peaks vist kõik olema. Ma ikka mõtlesin siin vaikselt oma piimasupi ehk elu üle järele, sest üks möks ja okse ta mul praegu on. Mitte midagi kindlat ei ole, ma elan ainult lootustes. Irisel oli sünnitusmajas voodi külge riputatud silt: "Mitte Õnnetu, kuid Õnneta küll"

Päevalaul on Jaagup Kreemi ja Kristjan Kasearu "Sõbrad nii ei tee" (minule endale)

2006-09-15T07:36:00.000-07:00

Nii, nüüd on siis juba teist päeva ilma tegevuseta niisama logeletud. Ma arvasin, et mulle ei sobi selline elulaad, kuid need kaks päeva olid päris huvitavad - voodi, tee, magamine, tee, raamat, tee, rohud, arvuti, tee, telekas ja taaskord magamine. Päris huvitav päevaplaan, kas pole.
Aga sellise eluga ei tohi üldse mitte ära harjuda ning selle vältmiseks lähen ma homme Tallinnasse. Mitte, et see mul juba umbes 3 nädalat ette polnud planeeritud või ma sinna isegi siis oleks läinud, kui 40 kraadi palavik oleks, kuid seekord võib seda selle süüks veeretada, et kodus istumisega ei tohi ära harjuda, ennast tuleb liigutada.
Ma kohe ei taha teada, mis homsest õhtust saab. Õigemini pean ma vaatama juba hommikul, mis minu ekstra-imelik-sisetunne ütleb.
Nüüd tuleb vist see koht, kus ma peaks ütlema: "Armas jumal, tee kõik nii, et läheks nagu me soovime!"
Arvatavasti sisenen ma sinna lasteparadiisi kohutavate kõhuvaludega, sms'i saadan värisevate kätega ja talle otsa vaatan näoga, mis näeks teda nagu esimest korda - MA LIHTSALT KARDAN! Ma annaksin kõik, et kõik see oleks juba seal maal, kus ma vastuse kätte saan ning vastuse, mis ei ole pooltki negatiivne. Onud, te ju tavaliselt suudate meid üllatada, rõõmustada, särama panna, kisa välja kiskuda - tehke seda ka seekord, palun! (A)
Tegelikult ei tahaks ma leppida sellega, et kell 23.00 kõik läbi saab. Ma sooviksin minna kusagile, kus ennast liigutada saaks. Kui sellel ajal oleks lahti mõni aeroobika- või jõusaal, siis astuksinn sealt läbi, kuid kuna pole, siis tuleb varuvarjandiga leppida - KLUBIGA.
Täna tuli minu imelisel teisel poolel mõte tantsima minna, kuna me pole seda nii ammu teinud. Jah, meenutades augustikuist Saaremaa Divat, kus oli ülimalt lõbus, siis tahan ma taaskord klubitama minna. Me küll pole päris kindlad kas parlament, amigo, hollywood või mõni neljas koht, kuid kindlasti võite meid homme õhtul mõnes klubis tantsimas näha[Kui kobedam oled, siis võid isegi tantsima võtta. ;D].
Nojah, väiksed eelistused meil siiski on. Kuna meile meeldib selline vanaja disco, siis oleks kõige soodsam peopaik Hollywood. Seal esineb Code One ja Koit Toome ning riietusstiil on 90ndate discostar. Ja ei saa ikka mainimata jätta, et see on mu praeguse lemmikmehe eelistatuim paik Tallinnas - kõlab ahvatlevalt! (H)

Ma arvan, et rohkem teistmoodi täna midagi ei juhtu. Ikka üks väike raamat, tee, televiisor, tee, arvuti, tee ja magamine, et jõuda kiiremini homsesse päeva. Võib-olla peale nädalavahetust võin ma kõigest juba pikemalt ja suurema lustiga rääkida, kuid see kõik jääb juba NENDE teha.
Suurepärast õhtut ja ööd kõigile ja mingu kõigi nädalavahetus sama hästi kui meie oma läheb. Peab minema! (:

2006-09-14T12:36:00.000-07:00

Igatsen praegu kõige enam seda viielist gängi, kes suudavad kõik mu adrenaliinimullid käima lüüa, näo särama panna ja tekitada minus "mitte millegi" tunde.
Kas ainult minul või ka teistel on tunne, et see aeg ei lähe üldse siis kiiresti, kui seda kõige rohkem vaja on!? Miks ei võiks 6.oktoober tiibu kasutada või lennukiga sõita selle asemel, et ta tuleb teisest maailma otsast 50km'ise kotiga ning täiesti omal jalgadel. Tal on 2 nädalat aega tulla ning ta selleks ajaks Parlmenti ei jõua on selle mehega lips läbi. Ma tahan lihtsalt NII meeletult tõmmelda! (A)

[Võib-olla on minu mõttemaailm tingitud minu haigusest. Ega sealt ülevalt korruselt ei saagi paremat oodata, kui ainult piparmündi, mee ja antibiootikumide maitselisi sonimisi.]